Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Sirje Niitra: kui lähedal on liiga lähedal? (6)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sirje Niitra.
Sirje Niitra. Foto: PP

Hiljutist avalikkust vapustanud skandaali tantsupõrandal on lahatud nii ja teisiti ja see on üles kergitanud hulga küsimusi. Põhiliselt on küsitud, mis toimus, kes kui palju valetas ja kellele see kõik kasulik oli.

Hoopis vähem tähelepanu on pälvinud loo moraalne aspekt. Mind ei jahmatanud niivõrd see, et lugupeetud poliitik sellise räpase skandaali keskmesse sattus, seades ohtu kogu oma karjääri, kui see, et ta tekitas kannatusi oma kaunile kaasale ja laste emale, kellele alles hiljuti kõigi silme all truudust oli vandunud.

Millal algab petmine? Kas himurast pilgust vastassoo suunas, põgusast puudutusest möödaminnes, kahemõttelistest märkustest või liig meelelisest suudlusest? Kui lähedal on liiga lähedal? Paljud arvavad, et kui voodis ei käinud, siis ka midagi ei juhtunud. Aga kas see ikka on nii? Praegusel juhul tundsid ennast äärmiselt ebamugavalt vähemalt kaks naist, nii see, keda nurka suruti, kui see, kes hiljem juhtumi andestama pidi.

Ebamugavus võikski olla mõõdupuuks. Me ei tohiks kellelegi oma käitumisega piinlikkust tekitada. Ja need, kes seda teevad, tuleks karmilt hukka mõista, mitte neile kaasa tunda.

Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks! See peaks olema iga suhte kuldreegel. Asetada ennast teise olukorda on väga hea õpetus, mida isegi olen järginud. Keegi ei küsinud meie «kangelaselt», kas talle oleks meeldinud, kui abikaasa oleks samalaadse olukorra põhjustanud. Kas asi tuleb välja või mitte, on seejuures kõrvalise tähtsusega.

Olin joonud, pidu läks käest – see pole mingi õigustus. Ära siis tarbi nii palju, et olukorda enam ei kontrolli! Kuidas saaksin usaldada meest või naist, kes ei tea, mida purjus olles teeb? Suhtes peaks olema reeglid, millest mõlemad pooled tingimusteta kinni peavad. Tean näiteks paari, kes on kokku leppinud, et ööseks ilma mõjuva põhjuseta kodust ära ei jääda. Kasuks tuleb seegi, kui keerulisse olukorda sattudes esitame endale küsimuse: «Kui mu kallim praegu mu käitumist näeks, kas ta kiidaks selle heaks?»

Hilisem vabandus on kena küll, aga see ei muuda toimunut olematuks. Asi jääb hinge kripeldama väga pikaks ajaks. Kui tean, et kaasa on mind petnud, mis siis peaks hoidma mind talle samaga vastamast? Selline tagasitegemine on suhteid hauda ajanud küll ja küll. Mis ühele lubatud, peaks olema lubatud ka teisele ja sool pole siin tähtsust.

Mõnele kohe meeldib võõraid käperdada. Hiljuti tuli avalikuks ühe psühhiaatri selline käitumine. Kujutan ette, kuidas niigi hirmul naispatsiendid vaikides oma rindade puudutamist taluma pidid, sest kuidas sa ikka lugupeetud tohtrile vastu kõrvu annad. Neid, kes on pidanud töökohal oma ülemuse nilbusi taluma, on aga kordades rohkem. Kahjuks ei kaasne võimu ja kõrge positsiooniga sugugi alati suurem väärikus ja teistest lugupidamine.

Tagasi üles