Põhja-Korea on hetkel maailmas enim sanktsioneeritud riik. Sealse režiimi püsimise kindlustamiseks tehtud edusammud tuuma- ja raketiprogrammides on pälvinud erakordse globaalse pahameele ning viinud nii ideoloogilisse kui ka pragmaatilisse vastasseisu paljud suurjõud ja Korea naabrid. Ent mida võib järeldada sunnivahendite toimimisest ja mida oodata lähitulevikult, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Piirangud, mis peaksid tugevalt mõjutama paariariiki, on valdavalt seotud loodusvaradega. ÜRO sanktsioonide pakett (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2371) keelab selgesõnaliselt kivisöe, rauamaagi, tsingi, plii ja mõne mineraali sisseveo Põhja-Koreast. Eeldatav puudujääk eelarvesse peaks asjaosaliste täielikul pühendumisel olema Pyongyangi jaoks ligi kaks ja pool miljardit eurot aastas.
Kuidas on lood aga tegelikult? Seekord on see eriti kohane küsimus, sest ÜRO lubas asuda kvartaalselt kontrollima sanktsioonide täitmist. Kuigi Hiina ametlik ruupor räägib söeostude lõpetamisest alates selle aasta algusest, osteti vahetult enne aastavahetust Põhja-Koreast rekordkoguseid. Enne ÜRO resolutsiooni täielikku jõustumist 5. septembril tarniti veel võimalikult suur hulk rauamaaki ja pliid. Hiina, kes energia eksportijast on saanud energia importijaks, on oma kirdeprovintsides suures energiadefitsiidis ja see pakub võimaluse Venemaale.
Hiina ja Põhja-Korea, skeemitamise maailmameistrid, peavad aga leidma väljundi Korea maavarade edasiseks tarnimiseks, sest teadaolevalt kuuluvad sealsed kaevandused olulisel määral just Hiinaga seotud ettevõtetele.
Seosed viivad lausa riikliku tipptasemeni. Põhja-Koreas asuvad väärtuslikud maavarad maapinna lähistel, mistõttu on Hiinale eluliselt oluline odava omahinnaga toorme edasine tarbimine ja enda investeeringute kaitse.
Pildi udustamiseks on Hiina koostoel loodud Põhja-Korea põhjaossa erimajandustsoone. Nende abil tarnib maavarasid Hiinasse aga hoopis Venemaa. Kui palju segatakse Rasoni erimajandustsooni sadamates Vene päritolu söele sisse ka Põhja-Korea oma, ei suuda kontrollida keegi.
Hiina asjatundja Leslie Leino on teinud tähelepaneku, et peamine Põhja-Koreas kaevandusi haldav ettevõte China Minmetals Corporation asub Pekingis samas paigas Hiina välisministeeriumi ja Põhja-Korea rahvusliku lennukompaniiga ning seeläbi ei ole Pekingil võimalik väita, et ei olda kursis Põhja-Korea kaevandustes toimuvaga. Kuid just seda nad üritavadki regulaarselt kommunikeerida maailma üldsusele.
Pyongyang on andnud sajaks aastaks rendile ka mitu kullakaevandust. Sellised argumendid annavad selge vihje, miks Hiinal on tarvis olla vaoshoitud ja leida meetodeid Kim Jong-uni rahustamiseks ning tagada Põhja-Korea stabiilsus.
Pika ajalooga on muster, kus enne olulist Hiina Kommunistliku Partei kongressi hoitakse Pekingis alati madalat joont ning peale mandaadi uuendamist (loe: määramist) pöördutakse tagasi oma huvide häälekama kaitse juurde.
Arvestades Hiina retoorika olulist muutust sõjakuse suunas Xi Jinpingi valitsusperioodi ajal, on oodata ilmselt ka survestust Kim Jong-uni aadressil, kuid teatud piirini. Hetkel, sisemaise suursündmuse ajal, ei saa Hiina liider Põhja-Korea ohjeldamatusest tekkivat ebakindlust endale lubada.
Kim Jong-un on Hiinat selgelt solvanud ning kahe riigi suhted on ajaloo halvimas seisus.
Pragmaatika kaalub erimeelsused siiski üles ja nii näeme katseid sanktsioone murda ilmselt samas tempos jätkuvat. Paljuräägitud ja võimsaim hoob, naftaembargo, ei ole tõeks saanud. Venemaa tankerid maabuvad Rasonis ja teistest sarnaste võimekustega Põhja-Korea sadamates aina sagedamini ning toorkütus voolab peamises torujuhtmes Dandongist Hiinas Sinuijusse Koreas endise survega. Nii juba Mao aegadest.
ÜRO resolutsioonis 2371 on kirjas täielik keeld tarnida Põhja-Koreast mereande ning tekstiilitööstuse tooteid ja pooltooteid. Mõlema valdkonna ekspordikeeld peaks olema hinnalipikuga umbes 850 000 000 eurot aastas.
Mereandide äri oli üks esimesi, mis viis turumajandusliku majandusmudeli seni plaanimajanduses elanud riiki. 1990. aastatel tekkisid eralaevastikud ja kalurid ning vahendajad. Peamine kasusaaja ja organisaator oli Korea rahvaarmee, mille üks tegevusharu lisaks kaitseotstarbele juba aastaid on olnud just mereanniäri. Seetõttu on praegune piirang ellurakendudes tekitanud kohese vastureaktsiooni.
Esmalt, kalatooted riknevad kiirelt ja neid ei anna ka piiriüleselt smugeldada kahju kandmata. Luureandmed mitmest Põhja-Korea ja Hiina piiripunktist kinnitavad, et külmikautode järjekorrad neis on kadunud. Laevastikud seisavad sadamates ja töötlemisettevõtted on suletud.
Samalaadne mõju on olnud tekstiilitööstusele, kust tulevaid tooteid Hiina tõepoolest oma territooriumile hetkel ei luba.
Tekstiilitööstus on üks valdkondadest, kus maailm aktsepteerib Põhja-Korea tooteid. Lisaks valgele alale moodustas tõenäoliselt vägagi märkimisväärse osa «hall» tekstiil allhanke näol tuntud maailma rõivabrändidele.
Tekstiilitööstuse sanktsioneerimine on oluline, kui jutuks tuleb piirangute reaalne mõju tavaelanikkonnale. Rõivatööstusega seotud asulatest raporteeritakse oluliselt vähenenud turutegevustest ja tuhandetest töötuks jäänud naistest. Aga just naised on Põhja-Korea ühiskonnas traditsioonilised leiva lauale toojad ja koduse majanduselu korraldajad ning turgudel toimuv Põhja-Korea tegelik Eluliin.
Hiina ametlikel andmetel on import Põhja-Koreast vähenenud 17 protsenti võrreldes eelmise aasta sama perioodiga, kuid väljavedu paariariiki on kasvanud ligi viiendiku. Kust see raha tuleb? Analüütikud on täheldanud ka rahumeelsetel perioodidel väliskaubanduse defitsiiti, mis on ligi sadu miljoneid eurosid aastas. Siin tuleb mängu Põhja-Korea majanduse tumedam, kuid ilmselt mahukam tahk.
Mõni päev tagasi näidati Korea kesktelevisioonis väidetavalt Vene päritolu uhkete hobustega peetud võiduajamisi Pyongyangi lähistel Mirim Horse Riding Clubis, mis peab olema järjekordne propagandasõnum nii kodupublikule raskuste võitmise kohta kui ka välismaistele «imperialistidele».
Varasemate riigijuhtide luksuslik elustiil jäi kiivalt kodanike eest varjatuks, kuid Kim Jong-un on teinud sellistest demonstratsioonidest oma sõnumiedastamise regulaarse viisi. Näeme ju regulaarselt Pyongyangis avatavaid teatreid, veeparke, spordirajatisi, uusi elamurajoone, kohvikud ja baare, pitsakioske ja nii edasi. Millal oli lääne meedias viimati lugeda midagi vähegi usaldusväärset maapiirkondades toimuvast?
On fakt, et Põhja-Koreaga kaupleb üle 150 riigi maailmas. Täiesti selge on, et Pyongyang on õppinud halli ja musta majandust käsitsema üliosavalt, punudes võrgustikke üle kogu maailma.
Mida enam Põhja-Koread suruda, seda enam lähevad käiku illegaalsed kanalid. Hiina ja Põhja-Korea piiril asuvast Hyesani linnast tulevad teated linnapea Park Chul-kwangi tasemel aetavast narkoärist ning sellega seotud organiseeritud kuritegevuse kasvust ja piiriülesest agressiivsusest. Väidetavalt on kogu kalatööstusest saamata jääva kasumi teenimiseks võetud eesmärgiks katta puudujääk narkootikumide tootmise suurendamisega.
Üle 2,1 miljardi euro suurust aastatulu taganud võõrtööjõud (sisuliselt on tegemist globaalselt orjatööjõu kasutamisega) on vaatamata töökohtade kaotamisele (sanktsioonide tõttu ei saa nende töölube enam pikendada) sunnitud jääma sihtkohariikidesse ja leidma rakendust illegaalselt.
Piiriäärsete Hiina linnade tänavatel jõlgub hetkel tuhandeid töötuks jäänud põhjakorealasi, kes üritavad meeleheitlikult rakendust leida, kuna Pyongyang ei luba neil tagasi koju pöörduda. Põhjakorealasi töötab maailmas hinnanguliselt 50 000 – 60 000.
Alates jaanuarist keelab Hiina kõigi Põhja-Koreaga loodud ühisettevõtete tegevuse Hiinas. See puudutab ka gurmaanidele meelepäraseid Põhja-Korea taustaga restorane, milliseid on Aasias üle saja.
Samas, trendiks on Hiina taustaga kasiinode avamine Põhja-Korea territooriumil asetsevates erimajandustsoonides. Kõik see on siiski peenraha globaalse julgeoleku vaates, kui süveneda mõnesse viimase poolaasta jooksul toimunud episoodi. Need annavad selge kinnituse kahtlusele Põhja-Korea relvaäri edenemisest üle maailma.
Koostöö raketitehnoloogiate alal Iraaniga on spekulatiivset laadi. Mõlema riigi raketid on asjatundjate sõnul väga sarnased. NoDong (kohati nimega Rodong) on identne Iraani raketiga Shebab3 ning sarnasusi korea ja pärsiapäraste letaalsete torude juures on ebanormaalselt palju.
Kindlasti on fakt, et Põhja-Korea ja Iraani koostöö raketitehnoloogia alal sai alguse juba Iraani-Iraagi sõja perioodil, kui Egiptusest ostetud nõukogude Scud-B raketid muteerusid Hwasongideks ning siis Shabab2-ks.
Samuti on fakt, et põhjakorealastel on huvi külastada võimalikult kõrgel tasemel regulaarselt Teherani.
Viimati käidi väidetavalt avamas uut ruumikat Põhja-Korea saatkonda, kuid Korea rahvusassamblee kauaaegse juhi ja riigi välispoliitika esindusnäo Kim Yong-nami (seltsimees saab sel aastal 90-aastaseks!) vahendusel sõlmiti tegelikult mitu koostöölepingut.
Nimetuste järgi midagi karta ei ole – tehnoloogia ja teaduse vallas sõlmivad koostööleppeid kõik maailma riigid, kuid antud juhul on fantaasiale vaja ruumi oluliselt rohkem.
Teada on ka Iraani edu tahkel kütusel töötavate raketimootorite katsetamisel ning Korea kesktelevisioon uhkeldab juba avalikult sarnaste jõuallikate olulisusega stalinistliku riigi enda raketiprogrammi eduloos.
Augustis saabus Kairo ametnikeni turvatud kanaleid mööda signaal Washingtonist – Suessi kanalisse siseneb vanarauaks paslik ja Kambodža lipu all seilav Põhja-Korea pargas Jie Shun. Laeva jälgiti alates selle laadimisest Põhja-Koreas. Saadetiseks märgitud rauamaagi õhukese kihi alt leiti laeva kontrollimisel jahmatav leid – 30 000 õlaltlastavat niinimetatud RPGd ehk väga võimekat tankitõrjerelva. Suurimaks üllatuseks pidasid juhtumi uurijad asjaolu, et relvasaadetise olid tellinud Egiptuse enda relvajõud!
/nginx/o/2017/10/20/7237107t1h18f2.jpg)
See episood on üks põhjusi, miks Ameerika Ühendriikide administratsioon keeldus ja külmutas sügisel ligi 250 miljoni euro suuruse militaarabi Egiptuse Araabia Vabariigile. Saadetise väärtuseks hinnati 20 miljonit eurot. Sarnaseid tõestatud episoode on viimase dekaadi jooksul esinenud kaubandussuhetes Iraaniga, Myanmariga, Kuuba, Jeemeni, Liibüa ja Eritreaga.
Koostöö Süüriaga tundub olevat juba avalik – Damaskuses on nähtud suuri Põhja-Korea delegatsioone, mõlema riigiga seotud sõjaväeliidrid avavad koos monumenteja käesoleval aastal on rajalt mahavõetud juba kaks Korea laevasaadetist keemiasõja kaitsevahenditega sihtkohaga Süürias.
Kaugemast ajaloost meenub Iraani reisilennuki vahelejäämine Pekingi lennujaamas, kui reisijate asemel pakuti lennureisi raketiosadele Teheranist Pyongyangi.
Põhja-Korea ümber on alati olnud hoomamatul määral müstifikatsioone, kuid Kim Jong-uni valitsusperioodi jooksul ennaktempos areneva raketi- ja tuumaprogrammi tingimustes kehtestatud sanktsioonid sunnivad tunnistama muutunud reaalsust:
Kim Jong-uni nälg valuuta järele võib teda sundima müüma oma teadmisi ja riistvara kellele iganes.