Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hannes Praks: mida õpetavad noortele Vabadussamba metallribad?

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vabadussammas Vabaduse väljakul | FOTO: Tiina Kõrstini

Rulatajate tõrjumine Vabaduse väljakult on tõsine strateegiline viga, millega tõrjutakse noori ühiskonnast eemale ja kujundatakse valesid hoiakuid, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia professor Hannes Praks.

Hannes Praks | FOTO: Tõnu Tunnel

Vabaduse plats on minu jaoks üks inspireerivamaid paiku Tallinnas. See on ruum, kus kohtuvad eksootilised turistid, ametnikud, magalanoored, pensionärid, poliitikud, joodikud, lastega jalutavad pereinimesed, Kuku klubi seltskond ja paljud teised subkultuuride esindajad.

Väljakul on olemas head eeldused liikuda kohtumistelt suhtlemisele. Pikad vaatevahemaad võimaldavad tuttava ära tunda juba kaugelt, vajadusel talle isegi järele tõtata. Juhul kui aga kohtumine ei ole meeldiv, pole nii hõlbus teeseldes teisele poole tänavat tõtata, mistõttu tere ütlemast naljalt ei pääse.

Avar ruum aeglustab mingil põhjusel tempot. Tänavalt tulnud turist või vaba aega nautiv linnakodanik jääb väljakul enamasti seisma. Kõik, mis edasi sünnib, oleneb väiksema skaala tegevustest, nagu puhkamisvõimalused või vaatamisväärsused.

Vabaduse võtmise trauma

Kui hakkasin neljakümnele lähenema, otsustasin kasvava keskeakriisi tuules astuda rulale. Esimene kokkupuude selle kõriseva sõiduvahendiga viis kohtumiseni betoonpinnaga. Roie, mis trauma tagajärjel mõranes, tegi ühel öösel niisugust valu, et kohale saabunud kiirabi tõstis mind kohe kanderaamile.

Arstid ei uskunud, et keskealine intensiivselt töötav kodanik võiks rulalt kukkudes sellisesse seisundisse sattuda. Kahtlustati ikkagi infarkti.

Olin kaks ööpäeva intensiivravi osakonnas uuringutel ja pääsesin napilt südamestimulaatorist. Esmane intensiivne kogemus jahutas mõõdukalt ekstreemspordihuvi. Kui aga minu vanem poeg sai nelja-aastaseks, otsustasime talle ikkagi rula kinkida. Uurisime spordikaupluses, kas on ka mõnda head rulatrenni soovitada. Müügimees arvas, et eraldi õpetaja palkamine on raiskamine. Tuleb minna lihtsalt vabakale vaatama.

Vabakale ehk Vabaduse platsile aga jõudsin alles siis, kui poeg oli juba kuuene ja tema nooremad õde ja vend olid samuti rulaealised.

Panin tähele, et väljaku servas istuvad kohvikulised imestasid heldinult, kui vanem poeg rulaga üle väljaku libises. Veelgi enam imestati, kui talle järgnes roosas kleidis nelja-aastane õde. Imestus kasvas, kui rulale astus kahe eelneva kaheaastane vend, ja mulle tundub, et täieliku ilmutusena mõjusin mina, kui halli habeme lehvides seltskonnale järele veeresin.

Ma arvan, et tegime üsna vähemärgatavat müra, kuna väljakut katab lähedal olevast intensiivsest liiklusest tulenev helifoon. Väljakul liuglemine oli mõnda aega tore; kuna aga olime tulnud eelkõige õppima, suundusime vabadussamba jalamile.

Ja siis see juhtus. Nelja-aastase tütre Lumi rula rammis musta graniitbarjääri. Oletatavasti olid seal eelnevad mikropraod, kuna lahti murdus ühe kuupsentimeetri suurune graniiditükk.

Kuuskümmend kaheksa aastat varem murdus Lumi vanaisa süda, kui operatsiooni Murdlaine raames võeti vabadus tema vennalt, õelt, isalt ja emalt ja ta jäi aastateks üksi okupeeritud kodumaale. Toonane mälestus elab tänapäeva noortes edasi kauge kajana, traagika aga palju otsemalt läbi perekonna psühholoogiliste mustrite.

Nii ei ole ka mu tütar vabaduse võtmise traumast täielikult pääsenud. Kuid elu läheb edasi. Mälestamine toimub kultuuriti erinevalt ja samuti on sama sündmuse mälestamine erinev põlvkonniti.

Mulle tundub, et samba jalamil sportivaid poisse peetakse tüütuteks pättideks, kes ei austa minevikku, lõhuvad ja tekitavad müra. Üks minu rulatajast sõber ütles spordiala kohta nii: «Rulal sa ei valeta.» Ehk paistad laual täpselt see, kes sa oled. Ei ole võimalik PR-kampaaniaga ennast paremaks sõitjaks osta.

Aususe piirangus tegutsemine eeldab suurt sisemist julgust. See kogemus koos üleüldise aktiivse hoiakuga kujundab aga noortest täiskasvanud, keda minu hinnangul Eesti tulevikus väga vajab. Riigikaitse seisukohast on ülimalt oluline elanike lojaalsus, selle hulka kuulub ka ajaloopöördepunktidest hoolimine.

Venelased ja bolševikud

Kaitseministeerium teeb siinkohal rulatõkete rajamisega esimese strateegilise vea, et kõnealused noored keskväljakult ja Eesti ajalooga seotud monumendilt minema peletab. Sest rulatajate kadudes kahaneb monumendi ja sellega seotud ajaloosündmuse vastu huvi ka nende eakaalastel, mitte vastupidi. Miski ei ole aga traagilisem kui unustatud pühapaik ja ebalojaalsed kodanikud.

See oli üks esimesi kordi, kui Vabaduse platsile lastega rulatama läksime. Istusin kohvikus, kui korraga märkasin, et minu kuueaastase poja ümber on kogunenud kaks vene keelt kõnelevat murdeealist tüdrukut, kes poisile elementaarseid rulatrikke õpetavad. See juhtus iseenesest, vahetult, keeles, mille kõnelejad olid eestlastelt viimati vabaduse võtnud. Tegemist oli vähemalt tund aega kestnud olulise sündmusega, mille potentsiaal on kõigil väljakutel olemas.

Mitu Euroopa riiki tegeleb avalikus ruumis teadlikult erinevate, vahel ka tülitsevate kogukondade lõimimisega. Rändekriisi tingimustes tulevikus selliste mikrokohtumiste soodustamine pigem kasvab.

Vabaduse väljaku rulatajate hulgas on väga palju vene keelt kõnelevaid noori. Nende vabadusesambast eemale peletamine on teine väga suur strateegiline viga, mille kaitseministeerium teeb. Sest kui eesti noored on kohalikus inforuumis ja perekonna kaudu on siiski võimalus lojaalsust kompenseerida, siis vene keelt kõnelevatele noortele võib vabadussamba jalamil rulatamine olla üks väheseid Eesti ajaloo mälestamisega seotud sündmusi, mistõttu vene noorte eemale peletamine on lojaalsuse hävitamise seisukohast veelgi suurema mõjuga.

Mõistan vanema põlvkonna meelehärmi, kui samba ümbruses kõrisevad vene keelt kõnelevate noorte rulad, kuid rõhutan siiski, et kuigi Vabadussõjas olid vastaspooleks venelased, on oluline mõista, et ei võideldud mitte venelaste, vaid bolševistliku okupatsiooniga.

Tallinn ja Jeruusalemm

Olen sel sügisel töötanud Palestiinas, Läänekaldal Birzeiti ülikoolis. Tegeleme tudengitega 1948. aastal rajatud pagulaslaagri naiste olukorra uurimise ja avalikku ruumi ühisala rajamisega. Esimesel laagrikülastusel hakkasid kohalikud igavlevad poisid meie gruppi munadega pilduma. Tegemist oli täiesti ainulaadse välitöökogemusega. Mulle need poisid meeldisid ja nende tegevus oli mõistetav.

Mina ja minu araablastest tudengid olime neile lotovõiduna kätte sadanud mängukannid. Kõnealuses laagris pole lastel pea mingeid vaba aja veetmise võimalusi, kitsaste tänavate tõttu puudub põhimõtteliselt ka avalik ruum. Võiks ju küsida, miks nad ei lähe mujale mängima, laagri ümbruses on ju piisavalt lagedat ruumi. Võib-olla on see kaitseministeeriumile üllatav, kuid lapsed ja ka noored on sotsiaalsed olevused, kes ei taha suhelda vaid omasugustega, vaid ka endast vanematega.

Lapsevanemad on kindlasti märganud, et lapsed ei kipu mängima ainult niinimetatud mängutoas, vaid veavad mänguasju pidavalt ka elutuppa, korraldades seal tihti ka väiksemaid sigadusi. Ma usun, et sellel on oma evolutsiooniline põhjus. Täiskasvanutega ruumi jagamise käigus toimub õppimine.

Piiride ületades uurivad noored, mismoodi täiskasvanud reageerivad. Nad teevad omamoodi välitöid, kuna muid uurimismeetodeid nad tihti veel ei valda. Täiskasvanute reaktsioonides peegeldub vastus küsimusele «Milline on maailm?». Teenuse ja menetlemise ajastul oleme harjunud vastutust lükkama spetsialistidele.

Hambaarst parandab hambaid ja õpetaja õpetab lapsi. Hammaste remont on tõesti mõttekas usaldada vastavale tohtrile. Õpetamine on aga tunduvalt laiaulatuslikum tegevus. Õppimist alustab laps juba enne sündimist ja see kestab kuni surmani. Õpetajad ei ole vaid tolmunud pintsakutes professorid, vaid sisuliselt kõik kodanikud, kaasa arvatud institutsioonid. Kui ilmnes, et samba jalam laguneb, lasi kaitseministeerium käest võimaluse anda noortele arendav õppetund.

Roostevabast terasest detailide kasutamine on väga mõistlik otsus, kuid need paigaldatakse vale nurga all. Selle asemel, et rulaga libisemist takistada, võinuks katta ja kaitsta graniitplaadi kõige haavatavamat osa niimoodi, et libisemine oleks siiski võimalik. Selline õppetund ei näitaks mitte ainult seda, kuidas tehniliselt asju vastupidavamaks teha, vaid sedagi, kuidas disaini abil ruumijagamist soodustada. Praeguse lahenduse suurim traagika seisneb selles, et see esindab täpselt seda suunda arhitektuuris ja disainis, mis ei tee meie elu õnnelikumaks, vaid vastupidi.

Mulle meeldib aeg-ajal Jeruusalemma vanalinnas jalutamas käia. Sinna jõudmiseks pean läbima Kalandia piiripunkti. See raudvarbadest kitsas koridor on disainitud nii, et parimagi tahtmise juures ei ole võimalik end tunda inimesena, vaid tapmisele suunatava loomana.

Mõni päev tagasi viibisin minuteid raudvarbadest veerandruutmeetrise peatatud pöördukse vahel, kuna Iisraeli pooleldi murdeaealised sõdurid käskisid minu ees sisenenud araablannal kogu käekoti sisu räpasele põrandale puistata. See seisak ei olnud võrreldav halenaljaka takerdumisega Viru keskuse pöördukses. Pigem tekitas see arusaama, milline võim ja seeläbi ka vastutus kaasneb ruumiloome ja disainiga. Ja on hirmutav, kui need instrumendid rakendatakse inimsuse vastu.

Vabadusesamba metallribade ja Palestiina-Iisraeli müüri võrdlemine on võib-olla ülereageerimine, kuid sellegipoolest näen neis ohtlikku märki kui suletud ja kontrollitud ühiskonnast, mitte kui vabast ja avatust.

Tagasi üles