Uute alleede rajamisel saab olla nii loov kui ka ökonoomne ühteaegu, piisab vaid õigete taimede õigesse kohta valimisest, kirjutab arborist Ravel Reiljan.
Ravel Reiljan: kuidas rajada Eestis uusi alleesid
18. oktoober 2017, 19:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uute alleede ehk puiesteede rajamine on sündmus, mis ei ole tavaliselt linna või asula ajaloos just igapäevane. Tehakse seda ju suhteliselt harva ning pärast alleepuude istutamist loodetakse, et tulemus kestab kümneid ja kümneid aastaid.
Kuna alleede rajamine, hilisemate vigade korrigeerimine ja alleepuude majandamine on küllalki kulukas ettevõtmine, siis soovitan tungivalt alleede rajamise põhimõtted kriitilise pilguga üle vaadata.
Nagu teame, on viimaste aastakümnetega toimunud tohutult kiire areng nii kommunikatsioonides kui ka üldises linnastumises. See on tekitanud aga olukorra, kus istutatud puude juurestikualas tehakse tihti erinevaid kaevetöid, mis tekitavad omakorda võrakahjustusi. Lisaks on muutunud ka saastatuse üldine tase, liiklus, liiklusvahendid ja kahanenud rahalised võimalused alleepuude hooldamiseks.
Niisiis, mida võiks muuta, et tulevased alleed ehk puiesteed oleksid peaaegu riski- ja hooldusvabad?
Senine taimede valik
Seni on Eestis toiminud vaikimisi valik: alleepuudeks valitakse järjepidevalt peamiselt tugevakasvulisi ning muidu suure võraga tuttavaid puuliike nagu pärnad, tamm, hobukastan, vaher, jalakas, arukask, saar ja nii edasi.
Nende liikide puhul tuleb aga paratamatult arvestada mitme probleemiga, mis ei olnud kümneid aastaid tagasi veel nii aktuaalsed, nagu näiteks:
1. Suure ja laia võraga puude juurekava on samuti suur ja lai, kas istutatavate puude juurtele jagub piisavalt ruumi ja toitaineterikast kasvupinnast?
Uued alleepuudele eraldatavad haljasribad on tihti järjest kitsamad – enam ei ole taimedel võimalik varasemal viisil laiutada.
2. Suure juurekavaga puude perimeetris pidevate kaevetööde teostamine rikub oluliselt kasvavate puude tervist – juurestiku rikkumine eeldab tavaliselt ka võra korrastamist, kuna pärast juurestiku rikkumist hakkab mingi osa puuvõrast surema. See aga tähendab taas rahalist väljaminekut.
3. Mainitud liikide majandamine on päris kulukas – puud vajavad järelkoolitust, mitme aasta jooksul võra tõstmist ja aja edenedes ka võraosade hooldustöid.
Kui allee on jõudnud inimeluea lõpule, on puude seisund tavaliselt juba selline, mis vajab tihedamat võrahooldust, vahel harude sidumist ja vahel mõne puu väljaraiet.
See kõik on aga kulukas ja ajamahukas, põhjustades lisaks ka alleepuude inetut välimust ning sellega seoses asula või linna üldmulje kehvenemist.
Millised taimed siis valida?
Eelmainitud liigid võiksid jääda pigem maanteede- ja asulavälisteks alleepuudeks, asulates ning linnades tuleks mõelda valikule, mis tagaks kõigile (ka taimedele) võimalikult väikesed kulud ning vaeva, samas olles esteetiliselt meeldiva välimusega.
Eesti asulates on tegelikult väga edukalt võimalik alleepuudena kasutada optimaalse võra ning juurekavaga taimi – nagu näiteks kõikvõimalikud sammasvormid – selleks on sobilikud ka varasemast tuttavad liigid (tamm, jalakas, pöök, pärn).
Sammasvormidel on paar tohutut eelist tavaliste alleepuude ees – esiteks on nad peaaegu hooldusvabad (mis tähendab järjepidevat kokkuhoidu hooldustööde arvelt) ning teiseks on nii nende võrad kui ka juurekavad väga optimaalse suurusega, mis tagab puude perimeetris tunduvalt edukama kommunikatsioonidega toimetamise.
Lisaks on võimalik kasutada ka leinavorme või stabiilse võrakujuga taimi – näiteks harilik vaher Globosum, mille võra on kerakujuline, vajades lihtsat ja kiiret vormilõikust vaid üks korda aastas või jäädes üldse vabakasvuliseks, samas kui leinavormid on praktiliselt hooldusvabad.
Ning kindlasti ei tohiks unustada ka erinevaid igihaljaid taimi, mida alleepuudena Eestis senini vist küll pea üldse ei kasutata, nagu näiteks sammasvormides kuusk, mänd, elupuud, nulud – need taimed on pea 100 protsenti hooldusvabad ja visuaalselt vägagi atraktiivsed.
Tänapäeva muutuva kliimaga Eestis on teistsuguste taimede kasutamine suhteliselt loogiliseks jätkuks. Sobiva taimmaterjali puudumisel on seda võimalik saada näiteks Poola suurpuukoolidelt. Nende võimekus ületab kaugelt terve Baltikumi vajaduse.
Niisiis, uute alleede rajamisel saab olla nii loov kui ka ökonoomne ühteaegu, piisab vaid õigete taimede õigesse kohta valimisest.