Jürgen Ligi: Ratase valitsuse eelarvepoliitika on vastutustundetu

Jürgen Ligi. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Valitsuse eelarvepoliitika on sama infantiilne kui argumendid, millega Jüri Ratas ja Toomas Tõniste on üritanud seda põhjendada, leiab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Kui rahandusminister Tõnistelt küsiti reservide ärakulutamise kohta, ütles ta olevat mõelnud sellele hommikul lastega putru süües. Sellega olevat nii, nagu on pereisal, kes pole saanud seitse aastat palgatõusu ega hakka esimest saadut ometi kõrvale panema, vaid ostab lõpuks ometi lastele kooki ja moosi. Tõniste võrdlust kiitis peaminister Ratas kui «head näidet, kuidas moosi tuleb ikka suvel sahvrisse ja keldrisse varuda». Need vastused on aga sama ebaadekvaatsed, kui on valitsuse eelarvestrateegia.

Mõelda tuleb valitsuses muidugi, aga ööd ja päevad ning koos ekspertidega, ent nii elementaarne küsimus peaks selge olema enne ametisse pääsemist. Varusid praegu ainult süüakse ja hoidlagi on lammutanud – muudetud seadus enam rüüstamist ei keela. Ka ei ole üks valitsus põhimõtteliselt oma kodanikele maiust ostev issi. Ta on valitud nende koostööd korraldama ja teeb seda nende, mitte oma raha eest. Paastuna ei luba Eestit kujutada aga nende seitsme aasta tulude ja kulude kasvud. Sobiv võrdlus oleks, et valitsus on nagu õnnelik lotovõitja, kes kulutab tähistamise tarbeks ära nii võidu, palgatõusu kui ka palga ning teeb tühjaks veel pangahoiusegi.  

Tõniste ei taibanud, et ajakirjaniku küsimus ministritele polnudki lisatulude ärakulutamise, vaid neile reservidest lisaks võtmise kohta. Nii kodanike sissetulek kui ka majanduse ja riigieelarve maht on need seitse aastat tegelikult kasvanud, keskmiselt 5 protsendi ringis, ja mingit pudrudieeti pole riik seega pidanud.

Ent uus valitsus sattus ametisse majanduse kiirenemise alguses, nii et talle said peale tavapärase kasvu osaks ootamatud lisalaekumised. See on nagu lotovõit – tuli ilma ühegi enda otsuse mõjuta peale pileti hankimise. Mingeid muid otsuseid polnud tehtud või pole endiselt mingite otsuste mõju statistikas avaldunud. Õigupoolest ei oleks viisakas kirjutada seda teenistust ka eelmise valitsuse arvele, kelle ajal kiirendus algas, sest valitsuste roll majanduses on palju pikema vinnaga ja kaudne.

Konkreetselt on kasvu põhjus praegu turunõudlus, eriti Euroopas, eriti meie lähinaabruses ja kaubanduspartnerite juures Põhjamaades, Venemaal, Baltikumis, ent ka siseturul.

Aga lotopilet kehtib pärast seadusemuudatust ka pääsmena reservide juurde, poliitikute apluse eest pole neil enam kaitset. Eesti Pank on nimetanud riigieelarve baasseaduse ja eelarvestrateegia muutmist omakasupüüdlikuks, sest ülemäärased kulud sihitakse enda aega ja järeltulijad jäetakse ilma reservideta, ent kärpima. Valitsus kiidab seega kulusid, mida teeb mineviku ja tuleviku arvel. 

Kiusatus ära kulutada kõik laekunu, nii korraline kui ka erakorraline, on inimlikult mõistetav ja seda annab ka valijatele seletada kui eelarvetasakaalu. Kuid isegi peost suhu elamine ilma reserve kulutamata oleks üksnes nominaalne tasakaal, mis ei ole tasakaal tänapäevases tähenduses.

Keskmistel majandusaastatel töötab see hästi, ent otsida tuleb hoopis tasakaalu, kus headel aastatel tekib reserv, mida halbadel kulutada, hoidmaks riiki sujuvalt toimivana, toetamaks abivajajaid ja mõjutamaks majandust oludele vastavalt ja võimetele piires.

Kaasaegne tasakaalukäsitlus järgib seega majandustsükleid: nominaalne ülejääk halval ja sarnane puudujääk halbadel aegadel on struktuurne tasakaal. Valitsuse jutupunkt teeb siin küünilise kukerpalli ning räägib hoopis «keskmisest struktuursest tasakaalust» ja «jätkuvalt vastutustundlikust» eelarvepoliitikast. Miski tegelikult ei jätku ja tema vastutustunne on tunne, et eelkäijad vastutavad reservide loomise, praegune valitsus nende ärakulutamise ning järeltulijad tagajärgede eest.

Rahandusminister Sester sai korraliku kõhutäie, kui sõi struktuurse tasakaalu nõude tühistamisel ära kõik oma sõnad, mida oli minu ametiajal riigikogus ja ajakirjanduses rääkinud sama nõude kaitseks. Peaminister Ratas häbistas ennast nüüd eelarvekõnes, kui lubas olla «võimalikult aus ja otsekohene» just selles ühes, struktuurse miinuse kommentaaris. Ta ütles pärast pidulikku hoovõttu, et «siin räägitakse justkui millestki enneolematust, aga ka Reformierakonna valitsus tegi struktuurse miinusega eelarve aastateks 2006–2008».

See avaldus näitab, kui vähe on ta isegi kriisi ajal oma riigile kaasa elanud. Buumiaegsed vead olid ju kriisiaja kärbete ning uue tasakaalunäitaja palju korratud seletused. Rahandusminister Tõniste kordas sama, kuigi olime Ratasele sellele juba vastanud. Enne kriisi ei olnud struktuurse tasakaalu näitajat, see kehtestati kriisikogemusest, ent eelarved tehti tookord nominaalses ülejäägis. See tekitaski reservid, mida Ratas ja Tõniste praegu kulutavad. Struktuurses ülejäägis omakorda tegime kõik eelarved siis, kui võtta oli see näitaja ja teadmine. 

Praeguse käitumise vastutustundetus peitub lühidalt kahes: eelarve jätkusuutmatuses ja majanduse kasvupotentsiaali kahjustamises. Omakasust plaanitav nominaalne ja struktuurne defitsiit aastateks, mil majanduse seis ja ekspertide soovitused nõuavad hoopis reservide kogumist, tähendab tuleviku jaoks sundkulusid ja üle jõu ootusi. Kärpima tuleb kõike seda hakata järgmise valitsuse ja riigikogu ajal, ent selleks ajaks sunnivad riiki niigi kokkuhoiule ka euroraha kahanemine ning suure tõenäosusega majandustsükli halvenemine. Lisaks võetakse praegu kohustused haigekassa ees ilma katet näitamata. Koormus tulevikule on seega mitmekordne.

Teine pool on asja mõju majandusele. Puudujääki on valitsus õigustanud majanduse elavdamisega, mis peegeldab ühtpidi iganenud usku partei ja valitsuse juhtivasse rolli majanduses ning teisalt eksitab mõistetega. Kui majanduse seis nõuaks elavdamist, on vastutustundlik määr nominaalne puudujääk struktuurse tasakaalu juures.

Pärast praegust usalduse reetmist on keeruline loota, et tekitatud struktuurne miinus veel samasuguse ülejäägiga heastataks, sest järeltulijate vastutustundega pärandi suhtes ei saa enam arvestada. Majanduse struktuuri, innovatsiooni ja kasvupotentsiaali parandavate meetmete arvele ei saa seda miinust ka kanda, sest selliseid lihtsalt pole, näiteks teadus-arendustegevuse protsent isegi langeb. Defitsiidi ja likviidsuse pumpamine majandusse ja betooni kõrgkonjunktuuri ajal aga ainult tsementeerib majanduse struktuuriprobleeme ja nappi tootlikkust.  

Rahandusministeerium on hakanud tunnistama seda, mida opositsioon on ammu väitnud ja valitsus eitanud: Eesti majandus juba kasvab üle oma potentsiaali, mis pole jätkusuutlik ega õigusta kuidagi riiklikku stimuleerimist. Meie seisukohta on toetanud Eesti Panga ja eelarvenõukogu analüüsid. Ent otsustatud on, et stimuleerimist ikkagi jätkatakse, minnes mõlemas arvestuses miinusesse.

Selle mõju neis oludes on püsivad tervisekahjustused, hinnatõusud, tööjõu sidumine vähetootlikesse valdkondadesse, konkurentsivõime ja kasvupotentsiaali langus. Eesti elab üle võimete, on selle sõnastanud Ardo Hansson. Seega on üle võimete ka uued kulud, mida lubatakse tuleva aasta eelarvest eranditult lisarahale ja mitte üheski lõikes täpsemale rahakasutusele panustades.