Professor Sirje Keevallik selgitab, miks kattis Eestit pimedus ja mis puutub siia tuhk Portugalist

Sirje Keevallik Foto: TTÜ

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Sirje Keevallik selgitab, miks kattis eile pimedusloor Eestit ja kuidas sattus siia Portugali metsapõlengus tekkinud tuhk.

Kosmosest vaadates pole Põhja-Aafrikast läänes meri mitte sinine, vaid kollakas. Sellise värvi annab ookeanile Sahara peen liivatolm, mida tuuled ookeani kohale kannavad. Enamasti liigub see läände ja edelasse, aga pole harvad ka juhtumid, kui õhupöörised haaravad sealt tolmu kaasa ja toovad selle Euroopasse. Hispaanias väldivad turistid Costa de la Luzi, kus sageli liivatolm näkku puhub.

Kõik on tuttavad Ophelia elulooga, mis sündis Atlandil troopilise tormina, suundus ebaharilikku teed pidi kirdesse, kasvas 3. kategooria orkaaniks ja valgus siis tasapisi laiali harilikuks troopikaväliseks tsükloniks.

Et põhjapoolkeral kõigis suuremates pööristes liigub õhk vastupäeva, siis tekitas Ophelia Euroopa läänerannikul tugevaid edelatuuli. Need andsid Portugalis ja Hispaanias puhkenud metsatulekahjudele aina hoogu juurde. Nagu ikka suurte põlengute korral, tõstis kuum õhk tahma ja suitsuosakesed väga kõrgele.

Polaaralade külma ja parasvöötme soojema õhu vahel paikneb suhteliselt kitsas üleminekuvöönd, mida nimetatakse polaarfrondiks. Selle ülapiiril on eriti tugevate tuulte vöönd – jugavool. Polaarfront koos jugavooluga ei ole paigal, vaid lookleb ümber pooluse, suundudes kord lõuna poole, kord põhja poole ja kandes endaga kaasas külma õhku lõunasse ja soojemat põhja.

Nüüd juhtus nii, et selle nädala alguses oli polaarfrondi üks looge Atlandi ookeani kohal kaugel lõunas ja jugavool liikus sealt kirdesse otse üle Portugali ja Eesti. Raske on kindlaks teha, kas selle looke põhjuseks oli Ophelia või juhtis jugavool Opheliat, aga üks võimendas teist ja nende kahe koosmõjul liikus üle Euroopa nii Sahara tolm kui metsapõlengute tahm. Tulemuseks olid punane päike ja kollakas sinitaevas ning uskumatult paks ja tume pilvkate.