Mart Raudsaar: hundid nailonnahas

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Loodan, et avalikkuseni on jõudnud tasahilju arusaam, et tänapäevane pedagoogika ei pea õigeks laste nüpeldamist. Aga täiskasvanute? Öeldaks ju nii, et loll õpib vaid tagumiku kaudu. Siiski lugesin mõni aeg tagasi reportaaži, kus islamiriigi ihunuhtluse käest pääsenud vana süürlane andis suitsupakile enne esimese sigareti läitmist suud. Seetõttu süveneb minus veendumus, et inimeste sisemise motivaatori käivitamiseks on rääkimisest rohkem kasu kui peksmisest, mille puhul tekib eeskätt trots ja viha.

Paraku rõhuvad radikaalsed survegrupid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks mõistuse asemel pigem hirmule. Poliitikutele lubatakse peksu sotsiaalmeedias ja ka päris ajakirjanduses. Mis teha, võimsad hirm, häbi ja sugutung enamasti toimivad. Neist esimest kahte (esialgu!) on üritanud viimases valimiskampaanias rakendada näiteks radikaalsed loomakaitsjad.

Kuna kandideerisin valimistel väikeses Lõuna-Eesti omavalitsuses isegi, sain samuti neljalt loomakaitseorganisatsioonilt kirja kaheksa küsimusega (kandidaatide e-mailid saadi ilmselt vabariigi valimiskomisjoni veebiküljelt). Näiteks: «Kas teie omavalitsuse eelarves peaks olema rohkem raha loomakaitse jaoks?» Või: «Kas lubaksite omavalitsuse territooriumile rajada karusloomafarmi?» Veidi eespool: «…palume lühikesi vastuseid hiljemalt 25. septembri hommikuks. Kasutame vastuseid ka meedias avaldamiseks.»

Ilmselt tõmbus nii mõnigi kandidaat higiseks, kuid mul tekkis suur kiusatus vastata, et pooldan uute karusloomafarmide rajamist ning samuti loomade kasutamist tsirkuseetendustes. Mõne viivu pärast taipasin, et see oleks siiski lapsik. Ometi on mul hea meel, et tuttav ajakirjanik Jüri Pino tegi julgete vastustega tembu ära. Ootan nüüd huviga, mis temaga juhtub. Varem on sotsiaalmeedias löödud häbiposti riigikogulasi, kes lükkasid tagasi karusloomafarmide keelustamise eelnõu.

Öeldu ei tähenda, et mulle meeldiksid tibupojad Talleggi prügikastis. Mulle ei meeldinud ka nohused hiigelkilpkonnad omaaegses Saksamaa imeloomade sõus, mis tuuritas mööda Eestit. Aga mulle ei meeldi, kohe üldse ei meeldi mõne loomakaitsja fanatism, mis seisneb tänaval inimestele ruuporiga kõrva karjumises ja karusnahksete kasukate spreivärviga rikkumises. Võib-olla surid need loomad õnnelikult, kuulates Beethoveni kaheksandat sümfooniat?

Saan aru vastuväitest, et mugandunud kodanlus ei pruugi kuulata tõe häält loomade räigest olukorrast tsirkuses ja puurikanade piinamisest munakonveieril. Seega, neile tuleb justkui kõrva karjuda ja näidata jubepilte, et jää hakkaks liikuma. Jah, häält tuleb teha, kui seda nõuab südametunnistus! Kuid debatt olgu argumenteeritud ja selles valitsegu objektiivne pilt, mitte aga terroriähvardustega segatud hirm ja sektantlus.

Minus on süvenenud veel üks veendumus, nimelt et radikaalsed loomakaitsjad eiravad sageli tervikpilti ja vastapoole mõistlikke argumente. Nende ideaalmaastik on päästa puuriloomad valla, mõtlemata, mis saab neist edasi. Kadunud loomapapa Gerald Durell oma loomaaiaga oleks nende jaoks ilmselt dr Mengele. Aleksei Turovskist ma parem ei räägigi…

See kõik on vaid üks radikaliseerunud survegrupi näide, mille sünnile on kaasa aidanud sotsiaalmeedia ja linnastumine – ning hariduse ja harituse allakäik. Nad ei ole elanud maal ja tapnud siga, mis on paraku olnud ajaloos möödapääsmatu (jah, ma ei ole vegan ega kavatse selleks ka hakata).

Ma olen Euroopa indiaanlane, kes palub andeks sellelt looduse osalt, mida tarbib ellujäämiseks. Ja mulle ei meeldi, kui linnas emakeele unustanud vennad tavernis püstoleid paugutavad, et ma loobuksin oma loomade nülgimisest. Lõppude lõpuks, Vabadussõjas olid lambanahksed kasukad.