/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin toob Maardust näite, millistes tingimustes peavad eluheidikud elama. Kivi saab siin visata nii õnnetute inimeste kui ka võimude kapsaaeda.
Andrei Kuzitškin: Eesti, mida me ei tunne või ei taha näha – Maardu kroonika (10)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
18. oktoober 2017, 14:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu räägivad Eestis kõik veel äsjastest kohalike omavalitsuste valimistest. Loomulikult, poliitiliste jõudude vahekord, Keskerakonna ülekaalukas võit Tallinnas, intriigid koalitsiooni loomise ümber ja konkreetsete poliitikute saatus on erakordselt huvipakkuv, erutab ja köidab. Tihtipeale jääb aga kogu selle sagina keskel meie tähelepanu alt täiesti välja tavalise, lihtsa inimese saatus, kes õigupoolest peaks lakkamatult olema poliitikute ja erakondade fookuses.
Kogu maailma õnn ei ole väärt lapse pisarat, ütles vene kirjanik Fjodor Dostojevski. Kuni Eestis elab inimesi, keda vaevab vaesus, ei saa ega tohigi poliitikud rahus magada ega puhkama jääda valimisedu loorberitele.
Ei saa ju pidu pidada, kui naabri juures käivad peied. Elame lõppeks kõik ühes suures kodus nimega Eesti. Seepärast räägingi täna meie mitte kõige paremal järjel naabritest.
Leena. Ma ei saa mööda minna nutvast inimesest. Eriti veel siis, kui ta on naisterahvas. Saatus viis mind ühel nukral oktoobriõhtul Maardu serva. Bordoopunases jopes naine istus kaubanduskeskuse juures pingi peal ja nuttis lohutamatult, näolt pisaraid pühkides. Odav meik voolas jugadena näost alla. Ta oli purjus, aga siiski peatusin ja pärisin: «Mis juhtus? Kes tegi teile kurja?» Vastus lõi mind jalust: «Elu! Elu ise!»
Istusin samuti pingile ja kuulasin ära Leena (sellist nime kandis minu uus tuttav) kibedusest tulvil pajatuse lurjusest mehest, kes kolis teise naise juurde, püüetest uputada mure viinapudelisse, vallandamisest tööluuside eest (minu vestluskaaslane oli töötanud laos). Siis tuli juba korterimüük, rännakud üüripindadel ja viimaks «elu aiamaal».
Nagu peagi aru sain, nimetatakse Maardus nii eluviisi, ei, isegi mitte eluviisi, vaid äraelamise piiril virelemist. Kümned korteritest ilma jäänud hädalised peavad talve üle elama aiamajades, mida härdameelsed inimesed võimaldavad neile 50–100 euro eest kuus. Aiamajades ei ole elektrit, kütet ega vett, ihuhäda saab rahuldada väljas, aga vähemalt on katus pea kohal ja tuule eest kaitsvad seinad ümber. Oktoobrist maini pesitsevadki Maardu serval aiamajades küünlavalgel rohked õnnetukesed, kes on maha joonud oma õnne, eluaseme, jah, terve elu.
Ma ei suutnud muidugi hoiduda manitsusest ja sõnasin Leenale, et paljuski on sellised inimesed ise oma õnnetuses süüdi. See on nii vana tõdemus, et sarnaneb juba rohkem vana, kulunud mündiga: väärtus on veel alles, aga enam ei mingit sära. Leena ei hakanud minuga vaidlema, raputas ainult pead.
«Teie, noor inimene [ohoo, mina või?], eksite, kui arvate, et meil, Maardus, elavad nii ainult joodikud. Mul on veel oma nurgake elumajas Kallasmaa 3, tulge vaadake ise, kuidas teised elavad.»
Võtsin kutse vastu ja reedel, 13. oktoobril, astusin üle kunagise ühiselamu läve, millest on tehtud odav elamispinnaga hoone hädalistele. Selgus, et astusin ühtlasi üle piiri, mis lahutab üht Eestit teisest.
Memm Olja. Väljast näeb Kallasmaa 3 maja välja täitsa korralik: puhas fassaad, plastaknad. Tõsi, otsa poolt on vaade nigelam: rõdupiirded katki, betoonist on hakanud kased läbi kasvama. Siis astusime aga trepikotta ja kandusime ajas tagasi. Aeg oli tardunud trepimademetel, kus võis seina pealt lugeda näiteks teadaannet, et koera või kassi jätmise eest koridori karistatakse omanikku 500 krooniga (umbes 32 eurot).
Sellesse tardunud aega olid küllap nagu tillukesed kihulased merevaigutükikesse alatiseks kinni jäänud paljud Kallasmaa 3 elanikud. Koputasime ühe korteri uksele. Uks avanes ning näkku lõi tubli kopituse, seisva õhu pahvak. 12-ruutmeetrine tuba, millest poole võttis enda alla voodi. Sellel lebas tekkide all vanamemm Olja. Ta sai mõne aja eest 86-aastaseks ja on elanud siinses varjupaigas juba 15 aastat.
Kunagi töötas Olja Koplis sitsivabrikus, seejärel mitmel pool Maardus. Ta saab 453 eurot pensioni. Käia ta enam peaaegu ei suuda. Majapidamises abistab teda poeg. Aga tal on ka tütar: kohalik rahvasaadik, keda ema ei ole enam viis aastat näinud. Olja poeg lausus: «Pole tal enam aega sealt kõrgelt siia meie juurde alla tulla.»
Seadus ei võimalda Oljale täiendavat sotsiaaltoetust. Seepärast ei satu tema juurde ka sotsiaaltöötaja. Samal ajal vajaks korterike hädasti remonti: laest immitseb alailma niiskust, akna all on seinalt krohv maha kukkunud. Ent pöörduda pole kellegi poole. Memm Olja saatuse pärast ei kurda, vaid ootab lihtsalt vaikselt surma. Ja valmistub arsti juurde minema.
Larissa. Seejärel külastasin Larissat. Tema on 73-aastane. Kunagi läks ta mehest lahku, nad jagasid korterimüügi raha ja naine tahtis osta normaalse eluaseme. Kuid kinnisvaraga läks Larissa alt ja lõpuks sattus ta Kallasmaa 3 majja. Kümne aasta eest puhkes korteris tulekahju. Sealtpeale elab ta poolsöestunud korteris, sest remondiks raha ei jagu, kõik kulub ära kommunaalmaksete, toidu ja ravimite peale.
Elektripliiti pole Larissal samuti, nii et süüa teeb ta väikese pliidi peal taburetil. Elu tahmunud seinte vahel ei ole kustutanud Larissas põlevat õiglusejanu. Tal on näiteks terve nimekiri etteheiteid valitsusele, kus tema meelest istuvad ainult petised. Larissat vaevab reuma ja liigesevalu leevendamiseks kasutab ta diklofenakisalvi. Veel hiljaaegu sai seda retseptiga ja maksis see kaksteist eurot, millest üheksa tasus haigekassa, nii et oma taskust pidi Larissa maksma kõigest kolm eurot.
Siis aga lülitas tervishoiuministeerium diklofenaki retseptiravimite seast välja ja nüüd on see apteegis vabamüügis. Seepärast ei saa Larissa enam haigekassalt kompensatsiooni. Vabamüügis kerkis diklofenaki hind kohe kuueteistkümne euroni, nii et Larissa väljaminekud kasvasid tervelt viis korda. Sama lugu on veel paljude ravimitega, mida varem sai retseptiga, aga nüüd on vabamüügis.
Eakas naine ulatas mulle värisevi käsi ravimiostude kviitungid. Jah, tõepoolest, varem kulus Larissal medikamentidele kuus 39–42 eurot, nüüd 62–65 eurot. Maardu sotsiaalamet, kuhu Larissa abi järele läks, soovitas tal pöörduda Tallinna, valitsuse poole.
Onu Fedja. Meie lühike retk Kallasmaa tänava majas lõppes esimesel korrusel, kus paikneb Leena nurgake. Siin elab «onu Fedja», kes soostus lahkelt oma korterit näitama.
Kui öelda, et selles majas on kõik õudne, siis ei ole veel midagi öeldud. Me pöörame vastikusega pea ära, kui näeme, kuidas keegi prügikastis tuhnib. Aga siin ei ole mitte inimene prügikasti läinud, vaid prügikast on ise majja tulnud – ja mitte ainult tulnud, vaid siia ka jäänud.
Kuid nii onu Fedja kui ka tema juures elav koer ei ole rõõmsat meelt kaotanud: nad on heasüdamlikud, külalislahked ega hakka küsimuste peale urisema. Elu on nad nurka ajanud, aga pole suutnud põlvili suruda. Ehkki valdavalt veedavad nad aega horisontaalis. Niimoodi lamades nad elavadki.
Lõpetuseks. Jah, tõepoolest, suurem osa majaelanikke veedab oma elu voodis. See on tegelikult täiesti mõistetav: 12 ruutmeetri peal ongi oma olemist raske kuidagi teisiti korraldada.
Voodist tõusmata valmistatakse siin söök, süüakse see ära, vaadatakse telerit ja isegi pestakse nõud voodi all asuvas kausis. Ainult tualetti minekuks tuleb end voodist üles ajada, aga kui otsustada mõnest korterist imbuva leha järgi, siis ei jõua sugugi kõik õigeks ajaks poti juurde.
Onu Fedja sisustab päeva voodis lesimise ja teleri vaatamisega. / Tairo Lutter / Postimees
Ma ei taha hakata ega hakkagi lugema moraali inimestele, kes on leidnud peavarju Kallasmaa 3 hoones: see on nende valik, see on nende saatus. Aga see ei tähenda kindlasti, et nad ei vajaks meie toetust ja kaasalöömist.
Küllap on paljud neist kaotanud lootuse, et midagi võiks paremaks minna, mistõttu kiriku, mis rendib majas ruumi, uksel ilutseb mahlakas kolmetäheline sõna – arvatavasti on nii hinnatud õpetaja üleskutset vaimsele taassünnile.
Tallinna kesklinnast on Maardusse kõigest 25 kilomeetrit. Ent tundub, et Toompea kõrgustest Kallasmaa 3 maja hästi kätte ei paista. Säravate vitriinide, küütlevate Mercedeste ja Euroopa digitaalvaldkonna tippkohtumise maailmast poole tunni autosõidu kaugusel asub tõeline pärapõrgu, hädade, vajaduste ja kadunud elude maailm.
Ent elu on kink, mis ei peaks niisama raisku minema, kellele see siis ka sülle poleks langenud. Loomulikult ei ela kõik Kallasmaa 3 asukad nii lohututes ja ebainimlikes tingimustes: nägime ka remonditud vannitubasid uute boileritega ja ka remonti tules tugevasti kannatada saanud viiendal korrusel.
Tõsi, korteriühistu liige, kes nimetas ennast Ljudmillaks, püüdis meie ekskursioonile mitu korda lõppu teha ja meie «giidi» Leenat majast välja nügida. Iga võim, isegi kõige pisem, püüab alati tegelikkust ilustada ja kõike paremas valguses näidata. Kuid nagu ei saa laulust sõnu välja visata, nii ei saa ka elust välja visata memm Oljat, Larissat ega Leenat.
Paljud kindlasti mõtlevad ja ütlevad: ise on süüdi, ise on nad sellise elu ära teeninud. Sellest võib aru saada. Aga kas tõesti ei ulata me abikätt inimesele, kes jooksis punase tulega teele ja jäi auto alla? Kas tõesti jätamegi ta teele surema, isegi kui ta on ise oma õnnetuses süüdi? Mis saab siis meie ligimesearmastusest? Ka need inimesed on jooksnud vales kohas elu kiirteele ja jäänud saatuseauto alla.
Meie kohus on aga aidata neid sellest hädast välja. Nii Maardu kui ka Toompea võimud peavad andma endast kõik, et Eestis võiks iga inimene elada inimlikku elu. Et memm Olja võiks oma allesjäänud elupäevad veeta kenas puhtas majas mõnusas tugitoolis. Et Larissa toa seina kaunistaks nõe ja tahma asemel säravvalge krohv. Et Leena võiks ravile minna ja taas maailma kaine pilguga vaadata.
Võimudelt ja ühiskonnalt nõuab see nii vähe, aga kui palju tähendab see neile inimestele, kes mõnikord ehk ise ka ei oska aru saada, kui sügavasse õnnetusekuristikku nad on langenud.
Ja mis peamine: mitte keegi ei ole kaitstud Kallasmaa 3 tüüpi majja sattumise eest. Pidagem seda meeles ja abistagem üksteist, sest kui meie aitame teisi, siis aitavad kunagi teised meidki. Seda usun kogu südamest.
Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
Toimetaja märkus 20.10.17: Lugu on vahepeal parandatud. Tekstis oli algselt kirjas, et tänaval Kallasmaa 3 paiknev hoone on sotsiaalmaja. Tegelikult on tegemist eraomandis asuva elamuga, mis on elanike kaasomandis.