Mihkel Servinski: Eestis napib julgust otsustada

Mihkel Servinski Foto: Erakogu

Peamine probleem ei ole mitte selles, et ei teata, vaid selles, et ei osata või ei julgeta järeldusi teha, kirjutab statistik Mihkel Servinski.

Eesti soovib olla teadmistepõhine ühiskond. Selleks vajame statistilist informatsiooni. Samavõrra vajame aga ka oskust sellest infost aru saada, seda kasutada ning julgust selle põhjal otsuseid teha.
Jälgides ühiskonnas toimuvaid mõttevahetusi Eesti arengu üle, tekib mulje, et teadmine Eesti rahvastiku vähenemisest ja vananemisest on jõudnud igaüheni, kes vähegi viitsib Eesti arengu teemal kaasa mõelda. Kas see on nii ja kuidas peegeldub see teadmine meie otsuste tegemisel? Need küsimused hakkasid mind huvitama, kui sain ettepaneku teha ettekanne Eesti Statistikaseltsi rahvastikuteemalisel konverentsil.

Küsimustele vastuste saamiseks otsustasin läbi lugeda maakondade arengukavad. Kui lähtuda nende enam levinud struktuurist, siis võib üldistatult öelda järgmist:

•    maakondade rahvastikus toimuva kirjeldus lähtub faktidest ja rahvastiku arengus toimuvas nähakse probleemi, sageli peamist probleemi maakonna arengus;
•    visioon on heleroosa unistus, aga seos olukorra kirjeldusega on tunnetatav;
•    konkreetseid rahvastiku arenguga seatud eesmärke seatakse väga harva – kindlasti tunduvalt vähem, kui olukorra kirjeldused eeldaksid, püstitatud eesmärkide seas on reaalseid, aga ilmselgelt ka utoopilisi;
•    tegevuskavas kaob ära seos (rahvastiku) olukorra kirjelduses toodud trendidega.

Olles maakondade arengukavad läbi lugenud, sõnastasin vastuse oma küsimusele kahe teesina:
•    peamine probleem (maavalitsustes) ei ole mitte selles, et ei teata, vaid selles, et ei osata või ei julgeta järeldusi teha;
•    suurem hulk andmeid ja detailsem teadmine ei suurenda (maavalitsuste) oskusi ja julgust järeldusi teha.
Teesides on sõna «maavalitsus» pandud sulgudesse seepärast, et järeldused on tehtud maakondade arengukavade põhjal, mille koostamise peamisteks vedajateks maavalitsused enamasti on, aga mulle tundub, et järeldused kehtivad ka laiemalt kui ainult maavalitsuste kohta.

Arusaamatuste vältimiseks lisan kohe, et ma ei ole seda meelt, et meie käsutuses oleks kõikide teemade kohta piisavalt andmeid. Loomulikult on teemasid, kus otsuste tegemiseks lähteandmeid napib. Kindlasti on ka teemasid, mille kohta olevaid andmeid oskuslikult analüüsitakse ja seejärel julgetakse analüüside põhjal otsuseid teha. Küll olen seda meelt, et andmete olemasolu üksi ei taga paremaid otsuseid. Paremate otsuste saamiseks tuleb peale  andmete kogumise panustada ka sellesse, et andmed oleksid tarbijatele mugavalt kättesaadavad, tarbija oskaks neid kasutada ja julgeks teha otsuseid teadmiste põhjal. Samuti olen seda meelt, et piiratud ressursside tingimustes ei ole otstarbekas teha suuri kulutusi andmete kogumisele, kui neid andmeid tegelikult ei kasutata.

Julguse teema vajab vähemalt üht näidet. Juhtusin mõned aastad tagasi ühe maakonna haridusjuhiga rääkima maakonna koolivõrgust. Juhtisin tähelepanu sellele, et maakonna koolivõrk ei saa vanaviisi jätkata, sest kõikidesse koolidesse lihtsalt lapsi ei jätku. Vastus oli: «Ma ­tean seda, aga ma ei saa arengukavas kirjutada, milline peaks maakonna koolivõrk välja nägema, sest pärast seda söödaks mind koos kõigi karvadega lihtsalt ära.»

Teise näite oma väidete kinnituseks toon juba viidatud statistikaseltsi konverentsilt. Üsna levinud arusaam on, et meil pole piisavalt andmeid väljarände käsitlemiseks. Kuulanud konverentsil Tartu Ülikooli professori Tiit Tammaru ja sotsiaalministeeriumi analüütiku Liina Malki põhjalikke ettekandeid (soovija saab nende ettekannetega tutvuda statistikaameti veebilehe vahendusel), tuleb kindlasti küsida: no milliseid andmeid me veel vajame otsustamaks, kas tegemist on tõsise probleemiga? Kui on juba leitud, et probleem on olemas, siis mis puudub, et lahendusteede otsimist alustada?

Lõpetuseks üks lugu taasiseseisvumiseaja algusest. Mul oli juhuslikult võimalik kuulata üht väliseesti ärimeest.

Oma ettekandes esitas lektor küsimuse: «Mis vahe on sotsialistliku ettevõtte juhil ja kapitalistliku ettevõtte juhil?» Küsimusele vastamiseks rääkis ta järgmise hüpoteetilise loo: «Oletame, et teil on vaja minna üle jõe, mille teist kallast te ei näe. Kaks kuud on väljas olnud käre pakane. Varasematel aastatel on see jõe kõva jääkoorikuga katnud. Sotsialistliku ettevõtte juht hakkab andmeid koguma, saadab välja luurerühma, koostab plaane erinevate juhtumite kohta, mis kõik ette võivad tulla, arutab, kooskõlastab. Kapitalist hakkab üle jõe minema. Ta teab, et ette võib tulla ootamatusi, aga ta lahendab need siis, kui probleem käes on. Milline on tulemus? Kõige tõenäolisem on, et sotsialistliku ettevõtte juht peab alles plaani, kui kapitalistil on jõgi juba ammu ületatud.» Kas ei ole ilus lugu informatsiooni kasutamise oskusest ja otsustamisjulgusest?