Liibüa ülestõusnute toetaja Ajdabiyas.

FOTO: SCANPIX

USA admiral Mike Mullen tunnistas hiljuti, et kampaania liigub patiseisu poole. Sellest üle saamiseks ongi rünnakuid tugevdatud. Liibüa mässulistele saadeti appi sõjalised nõustajad ning USA kasutas rünnakutes oma piloodita lennukeid. Senisest aktiivsemalt rünnatakse Gaddafi vägede juhtimiskeskusi. Ühes sellises rünnakus hukkus üleeile väidetavalt Gaddafi noorim poeg. Suuremal arvul õhurünnakutel ja hukkunutel on aga teistpidi hind propagandasõjas.

Liibüa on juba muutunud liitlasriikidele lõksuks. Esialgu eelkõige diplomaatiliselt. Pommitamiskampaania algas 19. märtsil – kui ÜRO Julgeolekunõukogult oli saadud mandaat lennukeelutsooni loomiseks.
Kuue nädala eest ütles USA president Obama, et kampaania kestust saab mõõta päevades, mitte nädalates. Samamoodi rääkisid ka Prantsusmaa ja Suurbritannia valitsuse esindajad, kes rõhutasid, et lennukeelu­tsooni jõustamisel on oluline roll araabia maadel, kes olid nõus algatusega kaasa minema.

Kui aga õhulöögid algasid, tõstsid araabia maad käed üles ja väitsid, et nemad poleks osanud arvatagi, et lennukeelutsoon tähendab seda, et keegi hakkab Gaddafi positsioone pommitama ja araablastest tsiviil­i­sikud saavad surma. Araablaste selline käitumine on kahepalgeline, aga igal juhul tähendas see esimest mõra Gaddafi vastu suunatud operatsiooni diplomaatilises taustas. Nii Hiina kui Venemaa leidsid sobiva hetke aktiivsemalt väljendada oma vastuseisu lääneriikide tegutsemisele, ehkki nad olid ÜROs resolutsioonile rohelise tule andnud, jättes kasutamata oma vetoõiguse.

Mõlemad autoritaarsed suurriigid püüavad punktivõitu nii araabia maade, lääneriikide kui ka loomulikult oma kodumaisele avalikule arvamusele mõeldes. Kampaania algajend – kolonel Gaddafi jõhkrad teod ja veel hullemad ähvardused mässuliste linnade elanikega arveid õiendada – jäetakse propagandas kõrvale ning kujutatakse hoopis lääneriike agressorina.

Teistpidi on lennukeelutsooni kehtestamises ja pommitamises kaasa löövad riigid piinlikus seisus seepärast, et loodetud tulemust pole tegelikult saavutatud. Kolonel Gaddafi pole peatanud rünnakuid mässulistele ja tsiviilelanikkonnale.

Pole sugugi selge, millised vahendid on tarvis lõpuks mängu panna, et Liibüa kodusõda lõpetada. Võimalust, et Gaddafi või tema perekond jääb mingis osas Liibüast siiski võimule ja elu läheb lihtsalt edasi, võib küll olla raske kujutleda, kuid kas see on täiesti võimatu?