Iirimaa kandis möllav Ophelia tõi ka Eestisse suure pimeduse.

FOTO: Erik Prozes

Inimesed kulutavad sageli oma energiat ilma kirumisele, ehkki see kõik on täiesti asjata. Ilm on selline, nagu ta parajasti on, ning sellega tuleb harjuda. Kujutlege näiteks, et satute tugeva vihmavalingu kätte. Teil pole kaasas vihmavarju ning läheduses pole ühtki katusealust, kuhu end peita. Selles olukorras võib ärrituda, ehkki vihm sellest järele ei jää ning märjaks saate ikkagi. On ka teine võimalus. Olukorrale võib reageerida ka ärrituseta, lastes olla sel kõigel, nagu on. Nõnda vabaneb energia uute tegude jaoks. Eelnev ei kehti ainult ilma, vaid ka kõige muu meist mitte oleneva kohta, millega tuleb lihtsalt leppida.

Nii pole mitte midagi parata, et sügisene Eesti ilm meenutab kangesti muinasskandinaavia allmaailma Helheimi, kuhu sattusid need, kes polnud korda saatnud kangelastegusid lahinguväljal ning kus oli jahe, udune ja pime. Siinne kliima pole küll soovitatav inimestele, kel on kalduvus reumatismile, kuid üldjoontes pole sel häda midagi. Seepärast pole põhjust heituda.

Teisipäeval olid eestlased tunnistajaks tormile, millele meteoroloogid jõudsid anda kauni nime, ristides selle Shakespeare’i traagilise saatusega naistegelase järgi Opheliaks. Üleeuroopaliseks kujunenud torm tõigi mitmel pool meie maailmajaos kaasa nii tõsist materiaalset kahju kui ka surmajuhtumeid, kuid Eestis väljendus see erakordse ilmastikunähtusena, mattes kõik juba keskpäeval pimedusse.

See tulenes sellest, et Ophelia tõi meie kanti peale Pürenee poolsaarel möllavate metsatulekahjude suitsu ka Sahara kõrbe tolmu. See oli siinkandis erakordne ja harv nähtus, mis tekitas paljudes elevustki.

Samas on see loodusnähtus, millel on keskkonnale, inimeste tervisele ja majandusele väga halb mõju kuiva ning poolkuiva kliimaga maades alates Põhja-Aafrikast kuni Hiinani. Tolmutormid tekivad, kui soe õhk kõrbete kohal muudab alumised atmosfäärikihid ebastabiilseks, mis toob kaasa tugevad tuuled. Need kergitavad õhku tohutu koguse tolmu ja liiva, mis vahel kandub tuhandete kilomeetrite taha.

Teisipäeval sattuski osa Sahara tolmust meie kanti. Elevuseks ega rõõmustamiseks pole põhjust, kuna tegelikult saime kaudselt osa globaalsest probleemist, mis tugevasti mõjutab arenguriike ning seal elavate inimeste tervist. Maade kõrbestumine ja ülemaailmsed kliimamuutused paraku ainult süvendavad neid probleeme. Võib lõputult viriseda viletsa Eestimaa ilma üle, kuid kusagil meist kaugemal on asjad tõsiselt halvasti. Ka ilmaga.