Karmo Tüür: riigiloome pole läbi

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Omariiklus pole kivisse raiutud. Riikide tekkimine ja olemast lakkamine, liitumised ja lahknemised pole läbi saanud. Riigiehituslikud protsessid pole lõppenud, pigem leiame end üllatusega olevat keset ümbermõtestamise aega.

Meie ümber on föderatsioone, mis läbivad deföderaliseerimise protsessi – nt Venemaa, kes üritab oma erinäolisi koostisosi pisutki ühetaolisemaks rullida. On unitaarriike, mida föderaliseeritakse, puhuti koguni väljastpoolt ja vägivaldselt – nt Ukraina. Konföderatsioone hetkel pole (viimane oli Serbia-Montenegro), kuid keegi ei saa välistada ka nende taasteket.

Muutuv Euroopa

Kuna ma tegelen põhiliselt Venemaaga, siis jälgin huviga seal kulgevat vaielust Euroopa tuleviku suhtes. Hetkel võib neid Kataloonia valguses jagada tinglikult kahte leeri.

Ühed väidavad, et Euroopa riikide killustumine on Moskvale kasulik, kuna see tähendab nõrgemaid rahvusriike ja ka nõrgemat Brüsselit. Teised jälle, et kuna iseseisvuda tahtjad kipuvad tahtma Euroopa Liitu, siis viib see regioonid Brüsseli otsealluvusse ja seeläbi hoopis tugevdab Euroopa Liitu.

Euroopa Liidu keskkontorite ja liikmesriikide roll pole täpselt samamoodi igavikulised suurused, ka siin toimuvad pidevad üksteise piiride kompamised ja suveräänsuse taasmõtestamised. Brexit oma paradoksaalsel moel andis sellele protsessile ainult hoogu juurde.

Referendum kui instrument

Riike loob alati eliit, ja enamasti rahva nimel. Nn rahva rahte väljaselgitamiseks ja omaenda soovide legitimeerimiseks võetakse mõnikord kasutusele ka oma olemuselt üdini populistlik referendum (oma muistsesse Rooma ulatuvatelt juurtelt on referendum «otsustusõiguse tagasiandmine senatilt rahvale» ehk populus’ele).

Referendum kui õiguslik instrument omab kahte äärmiselt olulist tahku: pretsedent ja protseduurid. Kas referendumit on kasutatud rahvusvahelise staatuse muutmiseks, separatismi või setsessionismi legaliseerimiseks? Jah on, n-ö õpikunäidetena olgu toodud kasvõi ebaõnnestunud Šoti ja õnnestunud Lõuna-Sudaani näide. See, et viimases eelnes ja järgnes referendumile kaos ja verevalamine, ei muuda ära korrektselt läbi viidud referendumit.

Need, kes üritavad aga ühele pulgale panna nt Krimmi ja Kataloonia referendumit, saavutavad aga ainult ühe tõdemuse – mõlemad referendumid olid ebaseaduslikud, Krimmi oma veel kordades hullem. Siin tuleb mängu protseduuride pool alates väljakuulutamisest kuni häälte lugemiseni.

Unistus piiridest

Mõned unistavad muutumatutest piiridest, teised nende muutmisest, kolmandad piiride kadumisest. Teoreetikud on ammu rääkinud n-ö uue keskaja saabumisest, mil riigipiiride muutmiseks pole vaja muud kui suverääni tahet ja soovitavalt ka piisavalt sõjaväge. Utopistid-idealistid veeretavad inimkonda ühendavaid mõttelõngu.

Me tikume loomuldasa piiride muutumist pelgama, sest enamasti kaasneb sellega suuremal või vähemal määral verd ning igasugune muudatus on pelutav. Kuid selge on see, et enese iseolemise mõtestamine pole lõppenud, riikluse ja suveräänsuse defineerimine on riigi kui valitsemisvormi lahutamatu koostisosa.

Kas tegu on süsteemse nihkega senises rahvusriikide süsteemis või pigem ajutise kõrvalekaldega normiks peetavast? Pigem kaldun esimese poole, sest muudatuste ihkajaid on hetkel rohkem kui status quo hoidjaid.