Virve Sõber

FOTO: Erakogu

Emajõe äärde tahetakse rajada hiigeltehas, mis hakkaks tootma tselluloosi. Tootmismahult ja keskkonnamõjude poolest läbi aegade Eesti viie suurima hulka kuuluva tööstusettevõtte puhul peaks olema ühiskondlikult üksipulgi läbi arutatud, mida Eesti inimene selle tehasega võidab ja mida kaotab, kirjutab Tartu Ülikooli teadur, ökoloog Virve Sõber.

Kui suhteliselt infovaesed PR-teadaanded välja arvata, on tehase kohta seni lugeda ja kuulda olnud hämmastavalt vähe. Küsimusi, millele enne ehitamist vastused tuleks leida, on aga omajagu. Tänan kõiki akadeemilisi kolleege Tartu Ülikoolist ja Eesti Maaülikoolist, kes küsimuste püstitamises kaasa on löönud.

Milles seisneb tehase puhul riigi strateegiline huvi?

Riiklik huvi tehase rajamise vastu eeldab, et just inimeste elule tuleks see rajatis mingil moel kasuks. Riik peaks suutma maksumaksjale veenvalt ära põhjendada, et tehasest on kasu rohkem kui kahju. Praegu pole see selge.

Seetõttu on allpool toodud küsimused esitatud just Eesti inimese, mitte näiteks Eesti ahvena või Eesti ilvese seisukohast. Pole tõenäoline, et mistahes nii suurel määral puitu vajava ning suuremahuliste, jõkke ja õhku paisatavate heitmetega tehase rajamine meie eluslooduse jaoks midagi head kaasa tooks.

Seega taandub küsimus sellele, kas meie saaksime tehasest midagi sellist, mis muudab selle rajamisega tõenäoliselt kaasneva keskkonna seisundi halvenemise koos kahjulike kaudsete mõjudega meie jaoks vastuvõetavaks.

Tselluloosi tootmine pole innovaatiline

Arvan, et Eesti puidu väärindamine kohapeal on parem, kui palkide eksportimine. Küsimus on vaid selles, kuidas väärindada. Tselluloosi tootmine pole tänapäeva mõistes innovaatiline – sulfaatkeet, mida tänapäevastatud kujul tehases kavatsetakse kasutama hakata, leiutati juba 19. sajandil.

Kvaliteedihüpe Eesti tööstuses kaasneks hoopis sellise ettevõttega, mis moodsaid tehnoloogiaid rakendades toodaks tselluloosi tootmise jääkidest midagi tõeliselt innovaatilist. Võimalusi on palju, näiteks saab ligniinist toota süsinikkiudu. Paraku on esialgu kavas ligniin koos teiste jääkidega tehases ära põletada. Ühestki konkreetsest plaanist peale tselluloosi midagi muud toota pole seni kuulda olnud.

Sotsiaalmajanduslikud mõjud

Tegelikult on meil kaks küsimust: 1) kas Eestisse on üldse sellist tselluloositehast vaja?; kui jah, siis 2) kas just Emajõe äärde? Nende kahe küsimuse üle tuleks eraldi aru pidada, kuid praegu on arendaja need üheks sidunud.

Allpool kirjutan võimalikest mõjudest, mille kohta tselluloosi tootmist puudutavas teaduskirjanduses on juttu olnud. Võime need mõjud jagada keskkonnamõjudeks ja sotsiaalmajanduslikeks mõjudeks. Mõjud võivad olla nii kasulikud kui kahjulikud, nii otsesed kui ka kaudsed.

Kes võiksid saada tehasest kasu?

Suurinvestorid tuleksid kuuldavasti välismaalt, seega läheks ettevõtte kasum põhiosas Eestist välja. Praegu on tehasest tuleva kasuna meie riigile välja toodud järgmist. Esiteks, umbes 200 töökoha loomine ning kaasnev maksutulu kohaliku omavalitsuse eelarvesse.

Kahesaja töötajaga ettevõte ei tundu Eesti mastaabis eriti suur. Näiteks Tartus ja selle lähiümbruses on mitu ettevõtet, mis on töötajate arvult sama suured või suuremad, ent kaudsed negatiivsed mõjud inimühiskonnale kohaliku keskkonna kahjustamise mõttes on kindlasti palju väiksemad. Siiski tekiks koos tehasega juurde töökohti ka metsanduse teistesse osadesse.

Teiseks, ekspordi kasv umbes 300 miljoni euro võrra aastas ehk praegusega võrreldes kaks-kolm protsenti. Kolmandaks toodaks tehas täisvõimsuse juures umbes viis protsenti Eestis vajaminevast elektrienergiast. Seda energiat roheliseks, st keskkonda säästvaks ega ökoloogiliselt jätkusuutlikuks siiski nimetada ei saa, sest metsa nii intensiivne kasutamine vabastab ohtralt süsihappegaasi, mille kasvav kontsentratsioon atmosfääris põhjustab globaalseid probleeme.

Kes võiksid tehase tõttu kahju kannatada?

Praegu on jäänud tähelepanuta võimalikud kaudsed (sotsiaal-)majanduslikud mõjud. Mõni näide. Tehase arendajad on väitnud, et raiemahud Eestis tehase vajaduste tõttu ei kasva. Sel juhul tugevneks konkurents kohaliku toorme pärast, mis võib kaasa tuua nii mõnegi puidutööstusettevõtte kadumise. Kui palju kaoks seetõttu töökohti ja maksutulu metsandussektorist? Kui palju enam tühjeneks ahjuküttel majapidamiste rahakott?

Tehase väga suure puidutarbe tõttu on tõenäoline, et raiesurve Eesti metsadele kasvab. Siis tekib muuhulgas küsimus, kui suur oleks metsade suurema raiumise pärast turismist riigieelarvesse laekumata jääv tulu? Turismiga on seotud suur hulk ettevõtjaid, töötajaid ja nende peresid.

Soome ärileht Kauppalehti kirjutas hiljutises analüüsis, et kui valmivad kõik praegu Läänemere-äärsetes maades plaanis olevad puiduettevõtted, kasvab aastane nõudlus puidu järele piirkonnas rohkem kui 33 miljoni tihumeetri võrra. Sellist puidutagavara pole neis riikides tõenäoliselt enam kohapealt võtta. See võib lisaks suurematele raiemahtudele tähendada mitme puiduettevõtte pankrotistumist lähitulevikus. Kuidas läheks meie plaanitaval tehasel, pole teada.

Oleme harjunud mõtlema Eestist kui riigist, kus mageveeprobleemi pole, aga tulevik võib olla hoopis teistsugune. 2013. aasta OECD mageveeraport prognoosib, et lähematel aastakümnetel kujuneb Eestis välja mageveepuudus. Sellega ei kaasne mitte ainult joogivee kvaliteedi langus, vaid ka mageveekogude eutrofeerumine. Enamohustatud on Peipsi järv. Emajõe ja Peipsi järve ökoloogiline seisund on juba praegu halb. Praegu suurtööstustele kehtivate normide korral sisaldaksid tselluloositehase heitveed toitaineid tõenäoliselt määral, mis ökoloogilist seisundit veelgi halvendaksid.

Kalade arvukus ja liigiline koosseis võib seetõttu oluliselt väheneda, nagu mujal maailmas tselluloositehaste juures on juhtunud. Milline oleks tehase kaudne negatiivne mõju Emajõe ja Peipsi piirkonna kalandusele ja turismile? Kes veel tahaks osta neis vetes kasvanud kalu, kui neis oleks teadmata hulk toksilisi ühendeid?

Puhast elukeskkonda on Tartus ja selle ümbruses seni võetud enesestmõistetavana. Milline oleks tselluloositehase mõju elanikele neile tähtsate keskkonnaressursside (Emajõgi, vabaujulad, kallasrajad, puhas õhk) võimalikul kahjustamisel? Kui palju kohalikke peresid eelistaksid kolida tehase mõjualast väljapoole? Kuidas väljenduks see omavalitsustele laekumata jäänud maksutulus? Eraldi huvi pakub tehase mõju Tartu kui ülikoolide linna arengule. Kui tehas hakkab haisema, siis kui mitu külalisprofessorit tahaks veel siinsetesse ülikoolidesse tööle tulla?

Tselluloosi tootmine võib kahjustada meie tervist

Tervisehädasid võib tselluloosi tootmisest sigineda mitmesuguseid. Tuleks prognoosida tekkida võivate tervisehäirete tüüpi ja sagedust. Neid analüüsides saaksime teada, kui palju suureneksid tõenäoliselt kulud tervishoiule ning kui palju oleks näiteks haiguste tõttu kaotatud tööaastaid. Kas rajatavad 200 töökohta kaaluvad üles kaotatud tööaastatest saamata jäänud tulu?

Õhusaaste toob kaasa südame ja veresoonkonna, hingamisteede ning neurodegeneratiivsed haigused. Valdav tuulte suund Tartus on läänest ja loodest. Kui tehas rajatakse Tartu lähedale ülesvoolu, võivad elanikud tehasega kaasnevat õhusaastet ilmselt omal nahal kogeda. Lisaks vastikult haisvatele väävliühenditele käib tselluloosi tootmise ja kaasneva transpordivooga käsikäes ka mikroosakeste (läbimõõduga kuni 2,5 μm) hulga suurenemine õhus. Osakesed kogunevad organismi ning nende kahjulikku mõju tervisele on hakatud alles hiljuti teadvustama.

Tervisehädasid võib põhjustada ka suplusvee saastumine ja ebameeldivate lõhnadega kokkupuutumine. Häireid immuun-, reproduktiiv- ja sisenõretalitluses põhjustavad toiduks tarvitatavatesse kaladesse ladestuvad toksilised ühendid, mida heitega satub veekogudesse ning atmosfääri ka tänapäevaste tootmistehnoloogiate kasutamisel. Tehases töötamine ei pruugi samuti tervisele ohutu olla.

Eelnenu pole kindlasti ammendav loetelu inimeste elu puudutavatest aspektidest, mida enne tehase rajamist analüüsima peaks. Näiteks pole väheoluline suureneva transpordi mõju elukeskkonnale. Vedama hakataks tooret ja toodangut, võimalik, et ka tahkeid jäätmeid (kokku sajad veoautotäied ööpäevas). Milline on kaasneva müra- ja õhureostuse mõju elanikele? Kes remondib kiiremini lagunevaid maanteid ja kui palju see maksumaksjale maksma läheb?

Meil on vaja objektiivseid mõjude hinnanguid ja laiapõhjalist ühiskondlikku debatti

Praegu teadaoleva valguses pole selge, mis on tselluloositehase asjus riigi strateegilised huvid, ehk millist ja kui suurt kasu ühiskond sellise tselluloositehase rajamisest tegelikult saaks. Lisaks viitab asjade senine käik tõigale, et meil on puudu teatud valitsemisstruktuurid või -võtted, mille tõttu riiklikult ei olegi tekkinud strateegilist vaadet säästvale arengule, sh ka inimeste elukeskkonna kvaliteedi säilitamisele.

Näiteks on küsitav, kuidas saab tselluloositehase tarvis riiklikult korraldatav sotsiaalmajanduslike, keskkonna- ja muude mõjude analüüsi tulemus olla objektiivne, kui mõjude hindamise eest tasub arendaja? Viimane ei saa olla objektiivne juba ainuüksi oma majandushuvide tõttu. Ka riigikontrolör Alar Karis on juhtinud tähelepanu, et ühiskondlike ja erahuvide sel moel segamine seab kahtluse alla planeeringu usaldusväärsuse.

Riigi strateegilise vaate puudulikkust näitab seegi, et on võetud kaks ühildumatut eesmärki. Ühelt poolt tselluloositehase rajamise soov just Emajõe äärde, teisi asukohti kaalumata. Teiselt poolt ELi veepoliitika raamdirektiivist tulenev kohustus parandada 2021. aastaks Emajõe ja Peipsi praegust halba ökoloogilist seisundit. Siit aitaks meid üle alternatiivsete tehase asukohtade vaagimine ning riigi poolt tehasele kehtestatud ranged kontrolli- ning sanktsioonimeetmed, mida praegu pole.

Viimastel aastatel iseloomustab Eestit üha enam suurte muudatuste riigipoolne jõuga läbisurumine, mis on ühiskonda tugevalt lõhestanud. Vältimaks edasist lõhenemist, vajab mistahes tselluloositehast puudutav otsus laiapõhjalist arutelu ning tugevat ühiskondlikku konsensust. Otsuseni tuleks jõuda erinevate huvigruppide vahelises demokraatlikus dialoogis, milles kaalutakse sisulisi alternatiive. Näiteks võib enamusele sobiv alternatiiv olla väiksema tootmismahuga, kuid innovaatiliste tehnoloogiate abil kõiki puidu komponente maksimaalselt ära tarvitav tehas – tõeline puidurafineerimistehas. Või ka kaks.