Sergei Metlev: Eesti vabadus võrdselt nii hipsterile kui rahvuslasele

Sergei Metlev. Foto: Liis Treimann

Eesti riik saab idast sõltuva riigina eksisteerida ka ilma isikuvabadusteta, kuid isikuvabadused ei saa eksisteerida sel maal meie naabruse tingimustes ilma suveräänse Eesti riigita, kirjutab riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni nõunik Sergei Metlev.

Rahvusriikluse ja liberaalse demokraatia idee on Eesti avalikus aruteluruumis müstilisel kombel tülli pööranud, kuigi nad teineteist ei välista. On tekkinud eluline vajadus mõtestada sügavamalt Eesti vabaduse ideed ja võtta omaks arusaam, et meie rahvusriik on eelkõige vaba eestikeelse inimese kaitsja.

Kui elad sügavas metsas ja su õue peal patseerib hunt, siis vabalt hingata saad alles päras seda, kui maja ümber on aed ja hunt ära aetud. Ilma huntidest vabanemata ei ole mõtet ilusatest asjadest rääkidagi.

Eesti taasiseseisvumist näinud põlvkonnad teavad, et hunt on Nõukogude Liit ja temast vabanemine oli tol hetkel kõige tähtsam. Oluline oli taastada Eesti riigiasutused ja õiguskord, saata võõrväed Narva jõe taha, valvata ise oma riigipiiri, panna sinimustvalge kõikjal uhkelt lehvima.

Vabadust on taasiseseisvumise järel käsitletud meie avalikus kõnepruugis valdavalt riikliku vabadusena ehk sõltumatule ja iseseisvale Eesti riigile kuuluva suveräänse õigusena määrata rahva saatus.

Kui Eestit tunnustatud poliitilise üksusena maailmas ei eksisteeriks, siis jääks eestluse kandjatel kanda seda vaikselt edasi oma südametes ja mälestustes. Puuduks võimalus rikastada maailma oma rahvuskultuuriga, otsustada ise, milliste rahvusvaheliste organisatsioonidega liituda ning kui palju raha eestikeelsele haridusele eraldada. Rääkimata juba ajaloolise õigluse jalule seadmisest.

Kogukonnastuv ühiskond

Selle fundamentaalse ülesandega – riikliku vabaduse kätte võitmise ning selle läbi tule ja vee kandmisega – saime tänu reformimeelsusele suurepäraselt hakkama. Eesti on vaba riigina kaardil. Seesmise vabaduse kindlustamine on järgmine keeruline ülesanne. Demokraatia ja vabaduse hindamine nõuab teatud minimaalset elatustaset, mis leevendab ellujäämisvõistluse karmust.

Eestis on see tase ühiskonna suure osa jaoks käes või ollakse sellele lähedal – palgatase on paranenud, Eurobaromeetri andmetel on usaldus riigivõimu vastu kohati väga kõrge (politsei – 80, kaitsevägi – 81 protsenti). Avalikku teenistust tervikuna usaldab 59 protsenti, kuid valitsust ja parlamenti usaldatakse meil vähem, siiski üle Euroopa Liidu keskmise. Kuritegevust peab probleemiks ligi viis protsenti elanikkonnast, inimeste valmidus panustada ühiskonda rohkema kui maksurahaga on tõusuteel.

Kui seemned on külvatud ja päikesekiired maad soojendanud, siis võrsuvad sealt lugematud vabaduselilled. Kastist välja mõtlevad ettevõtjad, julged ja sügavad kultuuri- ja teadusinimesed ning mitmesuguste kodanikuühenduste eestvedajad, keda tark jutt õhtustes uudistes ei rahulda – nad tahavad ühiskonna vankrit oma kätega mäkke lükata.

Eesti rahva pinnas on küllalt päikest saanud. Paljud imestavad ja on kohati isegi nördinud, kust küll tulevad need nooremapoolsed vabamõtlejatest hipsterid, veganid, loomaõiguste kaitsjad, samasooliste õiguste eest seisjad, protestivad räpparid ja nende noorukist fännid ning teiste mikrokultuuride esindajad. Ühiskond kogukonnastub. Uuskogukondade häälekad liikmed loovad uusi eetikanorme ning seavad kahtluse alla mitte ainult traditsioonilise seaprae, vaid ka traditsioonilised arusaamad lubatust ja keelatust, avalikust ja salajasest.

Mitte selleks ei ole me Eesti riiki taastanud, et sellised tüübid saaks meie väärtuste kallal märatseda, võib öelda mõni lugupeetud range rahvuslane. Märatseda pole ilus ja seda teevad tegelikult vähesed. Siiski julgen arvata, et vabaduselilli 1992. aastal põhiseadust heaks kiites olemegi tahtnud. Siin tulebki ilmsiks nõrk avalik debatt Eesti sisemise ehk isikuvabaduse tähendusest ja tähtsusest ning põlvkondlike nägemuste erisusest.

Vaba riik, vaba kodanik

Vabadusele rajatud Eesti riik ei tohi võõranduda noortest ning neile on vaja pidevalt anda uusi argumente, miks seda riiki kaitstes ja edendades aitavad nad kaasa omaenda võimalustele vabalt otsustada. Sel hetkel, kui enamik Eesti noori ei näe enam mingit vahet, kas juua maitsekohvi Tallinna vanalinnas või Pariisis, algab tuhandete eestluse kandjate unistuse – vaba Eesti – pöördumatu allakäik.

Jah, ma ei pruugi alati mõista iga uuskogukonna esindajat, kuid kohe kindlasti mõistan ma, kust need lainetused tulevad. Tegemist on vabaduse ühe ilusama ilminguga – tung võtta uusi vorme, muutuda ja laieneda. Antiikfilosoofia üks suurkujudest ja Rooma keiser Marcus Aurelius (121–180 pKr) on märkinud väga elutargalt oma filosoofiakirjades (koondatud kogumikuks «Iseendale»), et looduse põhiline omadus on katkematu muutus ja kõigi selle elementide pidev taaskasutus.

See looduseilming ei ole ei hea ega halb, vaid lihtsalt paratamatus, mis seisab kõrgemal kui kõige kõrgemal positsioonil asetsev inimene.

Õnneks on inimmõistus loonud ka kohustused ja kohusetunde, mille põhiülesanne on takistada tagasipöördumist ürgvabaduse ühiskonda, kus elu ja inimväärikust hoiti aus nii palju, kui tuju oli (ei usu ma õilsa metslase ideoloogiasse). Selle ülesandeks on ka hoida teadlikult alles kodurahu tagavad ühiskonna aluspõhimõtted, mille hulka kuulub eeskätt demokraatlik valitsemine, põhiõiguste ja -vabaduste kasutatavus ja kaitstus, aus ja õiglane kohtupidamine.

Eesti oludes on positiivse rahvusliku omapära hoidmine ja edasiarendamine samuti ühiskonna aluspõhimõte, mis annab Eestile kui riigile mõtte, vastasel juhul oleks ju mõislik liituda näiteks Soomega, kus isikuvabadused on tagatud vaat et paremini kui meil.

Seega, Eesti riiklik vabadus on tegelikkuses kaitsev kest Eestis elavatele inimestele, kes soovivad olla vabad eestluse kandjad (teine emakeel seda ei välista). Vaba riik selleks, et oleks vaba inimene (kodanik), mitte vastupidi.

Eesti riik saab idast sõltuva riigina eksisteerida ka ilma isikuvabadusteta, kuid isikuvabadused ei saa eksisteerida sel maal meie naabruse tingimustes ilma suveräänse Eesti riigita. Kui ei ole isikuvabadusi, siis riigi ülesanne – edendada eesti keelt ja kultuuri – ei ole päriselt täidetav, sest sellises olukorras hakatakse kultuuri looma administratiivselt. See oleks aga kultuuri surm. Kogu meie kultuuriline areng on tegelikult osa vaba Euroopa vaimu arengust ja ei ole temast lahutatav.

Eriti keeruliseks ja raskeks läheb siis, kui avalikus debatis hakatakse oluliste mõistetega hooletult ümber käima.

Ühe ema – vabaduse idee – laste, liberalismi ja konservatismi vaheline vaidlus arengu kiiruse, meetodi ja rõhuasetuste üle on nagu poolvendade vaidlus, mis on lõppkokkuvõttes lepitatav. Rahvusriigi ja liberaalse demokraatia vastandamine on aga pastakast välja imetud. Rahvusriik on rahva poliitilise valiku üks alalhoidlik element (kultuuri säilitamise tahe), mis kannatab suurepäraselt kõrvutamist demokraatia (kaasav valitsemisvorm) ja liberaalsete väärtustega (tsivilisatsiooniline valik – ilma vabaduseta demokraatia sureb). Käsitlus rahvusriigist kui rassi- ja ideepuhtuse kloostrist, mis on universum iseeneses, hävis õnneks koos Kolmanda Reichiga.

Valija hullutamine

Muide, liberaalne demokraatia on ajalooliselt väljakujunenud kokkuleppeline mõiste, mitte dogma. Sõna «liberaalne» (lībertās – ld vabadus) on vana ja selge termin, ent kui mõista konservatismi universaalse vabadust austava õpetusena, mis otsib tasakaalu indiviidi ja kogukonna õiguste ning kohustuste vahel, siis võib sõnapaari «liberaalne demokraatia» asemel vabalt kasutada «konservatiivset demokraatiat». Sest antud juhul peetakse liberalismi all silmas mitte parteiprogrammi ja aktivistide sõnavõtte, vaid traditsioonilisi vaba ühiskonna alusväärtusi, mida kaasaegne konservatism jaatab. Ema on neil ju üks, nagu öeldud. See, et nii liberaalide kui konservatiivide seas on häälekaid äärmusi, ei muuda õpetuse heatahtlikke alustalasid.

Aga inimene on vastuvõtlik tugevatele poliitilistele ärritajatele, petlikule mõistete loopimisele, sest see kõik rullub tema ees lahti kui haarav ja dramaatiline konflikt!

Sõjandusloolane Martin Van Creveld (eesti lugeja tunneb tema raamatut «Sõja tulevik») on toonud sõja puhkemise olulise toimeainena inimese sügava võitlusjanu ja riskialdisuse, mis paneb kõik võimed mängu. Nii ka poliitilises sõjas: poliitikud panevad kaardile oma nime ja kõik ressursid, et pakkuda valijatele verist poliitsõda.

See tõmbab ja hullutab praegust valijat nagu verised gladiaatoriheitlused hullutasid roomlasi! Valija ülesanne on võita instinkt ja otsustada oma huvide ja terve mõistuse alusel, nagu ühele vaimuga õnnistatud olendile on kohane.

Rahvusriigi roll

Hipsterit ja rahvuslast on kindlasti vaja lepitada (siinkohal ma ei välista sugugi, et ka hipster võib olla rahvuslane – elu on rikas! Paraku on nad kujunemas sümboolseks antagonismiks). See on erakordselt tähtis intellektuaalne ülesanne igale Eesti tuleviku peale mõtlevale inimesele.

Peame tegema sammu edasi Eesti riikliku vabaduse idee juurest Eesti inimese isikuvabaduse ideeni. Teine on olulisim, sest räägib inimese elust, ja ilma esimeseta seda ei eksisteeri. Liberaaldemokraatlikku Eesti rahvusriiki on vaja selleks, et eesti kultuur, keel ja Eesti inimeste isikuvabadused püsiksid.

Kui me suudame selle ühiskondlikku kokkuleppesse selgemalt kirjutada ja koos kasutada, siis hoiame oma noori inimesi Eestiga füüsiliselt ja vaimselt seotuna, leiame uue ja kindla aluse oma riigi ja ühiskonna mõtestamiseks ning anname väärtuslõhest kõikuma löönud lääne ühiskondadele head eeskuju. Just väärikate ja vabade inimeste kokkuleppetele, mitte müstilistele sümbolitele ja paljadele loosungitele rahulik ja hea elu tuginebki.