:format(webp)/nginx/o/2017/06/01/6735499t1h6409.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/19/7233945t1h0276.jpg)
Eruohvitser Jüri Kadak selgitab, kuidas Põhja-Korea on Venemaa abiga omandanud tuumavõimekuse.
Jüri Kadak: Korea kriisi anatoomia. Ja mis rolli mängib selles Kreml (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase aasta jooksul on maailma tähelepanu koondunud Korea poolsaarele. Euroopa rändekriis ning relvastatud konfliktid Ukrainas ja Süürias on justkui seljataga. Põhjust selleks on andnud aga Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (Korea RDV) ehk Põhja-Korea juhi Kim Jong-uni ähvardused rünnata tuumarelvaga Ameerika Ühendriike ja tema liitlasi.
Midagi sarnast tegi Nõukogude Liidu liider Nikita Hruštšov, kui ta 1961. aasta 17. oktoobril Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXII kongressil teatas peatsest viimsepäeva vesinikupommi katsetamisest ja kuulutas ühes sellega kaost Ameerika Ühendriikidele. Enne seda oli mees avalikult ähvardanud rünnata tuumarelvadega Suurbritanniat.
Kriis Korea poolsaarel sai alguse, kui Moskva määras 1948. aastal Põhja-Korea etteotsa Stalinile ustava Kominterni liikme, sõjaväeluure (GRU) agendi ja Punaarmee kapteni Kim Il-sungi.
/nginx/o/2017/10/19/7233815t1h757d.jpg)
Mehe avalik karjäär algas 1945. aastal Nõukogude okupatsioonivägede komandanti abina Pyongyangis. Pärast Korea RDV väljakuulutamist sai temast riigi «igavene president», kes asus seal «kommunismi üles ehitama» ja igati lääneliku riigikorraldusega Lõuna-Koread Põhja-Koreaga ühendama.
Ühine kommunistlik Korea pealinnaga Soulis oli sissekirjutatud ka Korea RDV põhiseadusesse. Need seadusesätted kehtisid ja kehtivad ka selle kommunistliku dünastia jätkajate valitsemisajal – poeg Kim Jong-il (1994–2011) ja pojapoeg Kim Jong-un (alates 2011. aastast). Nende kõikide arvates on (olnud) põhiliseks takistuseks Lõuna-Korea ühendamisel Põhja-Koreaga «rahvusvahelise imperialismi pesa» Ameerika Ühendriigid.
Põhja-Korea relvajõud ning tuuma- ja raketiprogramm
Pärast Punaarmee lahkumist Põhja-Koreast jäeti osa relvastusest ja sõjatehnikast vastloodud rahvaarmeele, millest tänaseks on saanud 1,13 miljoni mehe suurune relvajõud 3700 tanki ning tuhandetesse ulatuvate teiste raketisüsteemide ja suurtükkidega. Nendest üle poole koondati just kahe Korea vahelisele eraldusjoonele. Pyongyangil on ka arvestatav lennu- ja merevägi ning sõjalisteks vajadusteks kulutatakse üle 20 protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Sellest peaks piirduma Lõuna-Korea hõivamiseks.
Kuid koht oli vaja kätte näidata Ameerikale, kes hakkas tagama Lõuna-Korea julgeolekut. Selleks võeti juba 1952. aastal vastu otsus tuumavõimekuse väljaarendamiseks.
Aega läks kaua, aga 9. oktoobril 2006 teatas Põhja-Korea esimesest tuumakatsetusest, mis toimus Põhjaprovintsi Punggye-ri tuumapolügoonil Pektusani-nimelise vulkaani jalamile kaevatud maa-aluses punkris, mis paikneb Jaapani merest umbes 65, Hiina piirist 55 ja Venemaa Primorje kraist 189 kilomeetri kaugusel. Plahvatuse tugevus oli hinnanguliselt 15 kilotonni trinitrotolueeni (TNT) võimsusega.
/nginx/o/2017/10/19/7233833t1hfd35.jpg)
Teine ja kolmas tuumakatsetus viidi läbi vastavalt 25. mail 2009 ja 12. veebruaril 2013 võimsusega 10–20 kilotonni. 6. jaanuaril ja 9. septembril 2016 registreeriti Punggye-ri polügoonil neljas ja viies tuumaplahvatus, millest viimane oli vesinikupommi katsetus. 3. septembril 2017 kärgatas Punggye-ri polügoonil 140-kilotonnise võimsusega vesinikupomm ja kahtlus selles, kas Põhja-Koreal on vesinikupomm, sai kinnitust.
Pärast seda, kui Põhja-Korea sai Nõukogude Liidult maavägede relvastusse lühimaa R-17 ehk Scud-B ballistilised raketid, asuti ehitama Moskva üleantud Scud-B tehnoloogia kohaselt oma rakette, mille katsetustega jõuti lõpule 1993. aastal.
Põhja-Koreast sai ka ballistiliste rakettide eksportriik. Analüüsifirma Forecast International andmetel eksporditi 1987.–2009. aastal 1200 Scut-B tüüpi ballistilisi rakette Araabia Ühendemiraatidele, Egiptusele, Iraanile, Jeemenile, Liibüale, Pakistanile, Süüriale ja nii edasi.
21. sajandi esimesel kümnendil jõuti kontinentidevahelise ballistilise raketi Taepodong-2 lõpukatsetusteni, mille tsiviilversiooniga Unha-3 õnnestus Põhja-Koreal 12. detsembril 2012 lennutada orbiidile oma esimene satelliit.
/nginx/o/2017/10/19/7233905t1hb706.jpg)
Pärast 2016. ja 2017. aasta intensiivseid raketikatsetusi tulistas Põhja-Korea 2017. aasta juulis, augustis ja septembris välja Hwaesdong-seeria kontinentidevahelised ballistilised raketid lennukaugusega kuni 10 000 kilomeetrit. Viimane neist lendas üle Jaapani territooriumi ja kukutati merre. Pyongyangi propaganda aga asus levitama teateid, et nüüd lendavad nende raketid Guami ja Hawaii saarteni, Alaskani ning varsti ka Ameerika läänerannikule. Põhja-Korea sõjalisse doktriini kirjutati sisse ka tuumarelvade kasutus ja õigus neid esimesena kasutada.
Kuidas sai nii mahajäänud riik omale sellise tehnoloogia?
1959. aastal sõlmiti Moskva ja Pyongyangi vahel niinimetatud rahumeelse tuumaenergia arendamise koostööleping, mille kohaselt asus Nõukogude Liit kõigepealt koolitama Põhja-Korea tulevasi tuumafüüsikuid ja -insenere ning seejärel asuti ehitama järjestikku nii 5-, 50- kui ka 200-megavatise võimsusega kohese kasutamisega tuumareaktoreid, mis peale elektrienergia tootsid ka relvaplutooniumi.
Ameeriklaste hinnangute kohaselt on Pyongyangile tekkinud aastate jooksul niisugused plutooniumi tagavarad, mis võimaldab ehitada 12 tuumalõhkepead või tuumadetonaatorit vesinikupommidele. Pommi ehitamine ei olnud 21. sajandil enam 20. sajandi tuumafüüsika ja sellega said hakkama Moskva koolitusega Korea tuumainsenerid.
Nii nagu tuumafüüsikud, said ka Põhja-Korea tulevased raketiinsenerid oma hariduse ja praktilised kogemused Nõukogude Liidus. 1994. aasta 15. juunil kirjutas ajaleht Izvestija, et 1992. aasta detsembris suundus 30 Vene raketiinseneri ja -teadlast Põhja-Koreasse raketitehnoloogiat arendama. Selleks ajaks olid põhjakorealased Nõukogude Liidust saanud R-17 ehk Scud-B tehnoloogilise dokumentatsiooni, mis võimaldas neid Põhja-Koreas iseseisvalt ehitada ja katsetada.
/nginx/o/2017/07/28/6935561t1hcbd1.jpg)
Kui Põhja-Korea alustas 2017. aasta juulis kontinentidevahelise ballistilise raketi Hwasong-14 katsetusi, siis Saksa raketiinseneri ja Müncheni tehnikaülikooli professor Robert Schmuckeri hinnangul ei ole võimalik nii lühikese aja jooksul projekteerida ja valmistada töökindlat raketimootorit sellise klassi rakettidele.
Ameerika ajalehe The New York Times andmete kohaselt võis raketi Hwasong-14 jõuseadmeks olla Venemaalt muretsetud raketimootor РД-250, mida toodetakse Ukrainas Južmaši tehases Venemaa tellimusel. Nüüd, kui kogu raketilugu hakkas avalikuks tulema, süüdistasid venelased hoopis ukrainlasi raketimootorite smugeldamises, nii nagu Malaisia reisilennuki allatulistamises Ida-Ukrainas. Kuid raketimootorid ei ole muidugi laiatarbe-, vaid strateegiline kaup, mille valmistamise ja eksportimise osas kehtivad ranged eeskirjad.
Samas ei saa välistada, et nutikad korealased võtsid mõne Venemaalt saadud raketimootori pulkadeks lahti ja asusid neid kopeerima, nii nagu juudiriik möödunud sajandi 70ndatel kopeeris Prantsuse Mirage-hävitajaid.
Mis saab edasi?
Pärast iga Põhja-Korea tuumarelva- või raketikatsetust on ÜRO Julgeolekunõukogu püüdnud saavutada Pyongyangiga kokkulepet nende katsetuste peatamiseks ning kui Kim Jong-un ei nõustunud nendel teemadel läbi rääkima, asus rakendama sanktsioone. Kuid Venemaa vastuseisu tõttu mõjusid need sanktsioonid Põhja-Koreale nagu hane selga vesi.
Võib ainult arvata, et mida kaugemale jõuab Põhja-Korea tuumarelvade ja raketisüsteemide arendamisega, seda vähem tõenäolisemaks muutuvad ka läbirääkimised ja seal käsitletavad nõuded Põhja-Koreale. Kas nende läbirääkimistega Pyongyangiga ei ole jäädud juba hiljaks?
Ameerika president Donald Trump on väitnud, et läbirääkimised Põhja-Koreaga on aja raiskamine ja läbirääkimisi tuleb pidada riigiga, kes on huvitatud probleemi rahumeelsest lahendusest ja kellel on Põhja-Korea üle teatud mõjuvõimu. Kas selleks võib olla Venemaa, kellele Põhja-Korea ei ole eesmärk, vaid vahend oma eesmärkide realiseerimisel, nii nagu see oli Stalinile rohkem kui pool sajandit tagasi. Need Venemaa seisukohad väljenduvad täna Põhja-Korea õigustamises Vladimir Putini iroonias ja kehakeeles, et Põhja-Koread ei tohi ülemäära ärritada, temaga tuleb asuda võrdsetel tingimustel läbirääkimistele ilma eeltingimusi esitamata.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/19/7233939t1h5a7e.jpg)
Tunduvalt paremaks läbirääkijaks on hoopis Venemaale päevast päeva üha suuremat peavalu tekitav Hiina, kes taotleb pigem majandusliku eluruumi laiendamist selles Aasia osas kui sõjalist konflikti. Ilmselt just sellepärast asus Ühendriikide riigisekretär Rex Tillerson Põhja-Korea küsimustes läbirääkimisi pidama Hiinaga.
Kui aga Põhja-Koread õnnestub Hiina toel ohjata ja demilitariseerida, võib sellega kaasneda poliitilise võimu ümberjaotus selles Vaikse ookeani regioonis ilma Venemaa osalemiseta, nii nagu see toimus Washingtoni konverentsil (1921–1922).
See aga oleks katastroof Venemaale, kes vargsi loodab Ameerika poliitilisele «ämbrile» Põhja-Korea küsimuse lahendamisel, et sellejärgselt läbirääkimiste ohjad oma kätte saada. Sest Moskva lähtub sellest, et kui kolmas pool asub vahendama kahe poole konflikti, siis tehakse seda ikka selle kolmanda poole huvides.
Kui aga need läbirääkimised ei õnnestu, siis tasub meenutada kuulsat Preisi sõjandusteoreetikut Carl von Clausewitzi, kes kirjutas, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Ilmselt on ameeriklastel ka sõjalise lahenduse stsenaarium olemas, kui Moskva viimasel hetkel ei teata, et on asunud garanteerima Põhja-Korea julgeolekut.