Mõned valimised Savisaare öeldut justkui tõestasidki, sest ei Boroditš ega ka näiteks Vilja Toomast polnud oma uues erakonnas üldsegi nii populaarsed kui Keskerakonna nimekirjas. Arvati, et see põhjus oli Savisaare vaim ja Savisaare nimi, ning tema öeldut peeti tõeks.
2017. aasta kohaliku omavalitsuse valimised näitasid, et tegelikult oli selles võrrandis üks asi vale. Nimelt et Savisaar on see, kes annab ja võtab. Tegelikult on see hoopis Savisaare pärand Eesti poliitikale ehk Keskerakond kogu oma süsteemiga. Kõik, mida Savisaar paar kümnendit ehitas ja paar kuud lõhkuda üritas, on tegelikult see, mis hiiglaslikke häälesaake ja valimisvõite toob.
Kui meenutada Roland Barthes'i teooriat autori surmast, siis on Savisaar selle just läbi teinud. Savisaar arvas, et on suurem kui tema teos, aga see oli valearvestus. Ning teos elab nüüd juba oma elu ja autori lähtekohtadel ei ole enam tähtsust. Ärge saage valesti aru: Savisaar sai loomulikult isikumandaadi näol väärika tulemuse, ent ta häältesaagi kahanemine meenutab paljus Boroditši ja Toomasti saatust.
Aga Savisaare loodu on suutnud viimase 11 kuuga pärast Keskerakonna kongressi toota uue Lasnamäe tsaari ehk Mihhail Kõlvarti, kelle enam kui 24 000 häält on taasiseseisvunud Eestis fenomenaalne. Esimene eesti keelt emakeelena mitte rääkiv inimene, kes valimised isikute tasandil võitnud.
Samuti on selle teose vili nii mitmedki muud märkimisväärsed tulemused. Näiteks suurepärast vene keelt rääkiva Raimond Kaljulaidi 5534 häält. Ta tegi ära isegi Yana Toomile, keda peeti seni Eesti poliittaeva Jupiteriks ehk suurimaks häältemagnetiks, kellele seetõttu lubatud teistest enam.