Vastulause: milleks matsile semiootika?

Timo Maran Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli semiootika vanemteadur Timo Maran kirjutab vastulauses Sirje Kiinile, et eesti- ja ingliskeelse teaduse vastandamine ei tundu mõistlik, sest see juhib tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale.

Sirje Kiin kirjutas 12. oktoobril Postimehes ilmunud arvamusloos «Eesti keel on meie inimväärikuse sümbol», et Tartu Ülikoolis on võimalik mõnel olulisel erialal magistrikraad omandada ainult inglise keeles: «On lausa skandaalne, et Tartu Ülikoolis ei ole praegu enam võimalik õppida magistritasemel filosoofiat ega semiootikat – tõepoolest, milleks matsirahvale matsi keeles mõtlemine?! Milleks matsile semiootika, mis on õpetus tähendustest?» Sedasama teemat puudutas professor Birute Klaas-Lang 1. oktoobri Vikerraadio «Keelesaates».

Jagades muret eesti keele kui teaduskeele tuleviku pärast, tuleb siin siiski teha oluline faktitäpsustus. Tartu Ülikoolis saab semiootikat eesti keeles õppida nii bakalaureuse-, magistri-, kui ka doktoriõppe tasemel. Meil on küll ka edukas ingliskeelne semiootika magistriprogramm, kuid selle kõrval omandab semiootiku kvalifikatsiooni igal aastal hulk eestikeelse magistriõppe lõpetajaid. Eestikeelse semiootika seis pole ka muidu laita: 2001. aastast avaldab eesti keeles kirjutatud teadustöid ajakiri «Acta Semiotica Estica», kohalikku semiootikaelu korraldab Eesti Semiootika Selts ning kohe-kohe on ilmavalgust nägemas esimene eestikeelne semiootikaõpik kõrgkoolidele.

Eesti keel peab teaduskeelena kindlasti püsima. Samas ei tundu eesti- ja ingliskeelse teaduse vastandamine siin mõistlik, sest see juhib tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale. See on nagu vaidlus, et kumb tajuviis on olulisem, kas nägemine või kuulmine. Semiootilisest vaatenurgast on igasugune ükskeelsus väheviljakas, halvemal juhul hukatuslik.

Mis on teaduses tõeliselt tähtis, on erinevate väljendusviiside mitmekesisus, ligipääs eri tüüpi teadmistele ja oskus nende vahel sildu luua. Kui teadust pole enam võimalik teha emakeeles, on see väga halb, sest kaob mõtlemise täpsus ja nüansirikkus ning katkeb teadlase seos kohaliku kultuuriga. Kui uurija ei suuda end väljendada inglise keeles või teistes maailmakeeltes, jääb ta aga eemale teaduse rahvusvahelisest arengust ja kommunikatsioonist. Siis on oht provintsistuda.

Peaks aga ülikool loobuma näiteks klassikaliste keelte õpetamisest, on see jälle halb, sest nii loobume tajumast kultuurisügavust, millele tänane kultuur ja teadus ehituvad.

Ühesõnaga – ülikooliharidus ja teadus on väikeses Eestis mitmekeelsed ning on seda vist alati olnud. Ja just see mitmekesisus, vaatamata kogu oma näivale ebapraktilisusele ja kulukusele, on alusväärtus. 

Ainult mitmekeelsena ja eri vaatenurki hõlmates osutub võimalikuks tõlkida, teadmisi eri suundades vahendada ja kultuurisildu luua. Selline vahendamine on kultuuri arengumootor ja ühtlasi oluline semiootika uurimisobjekt. Mõlemat Eesti semiootika suurkuju iseloomustab töö säärases piirisituatsioonis.

Juri Lotman sattus Peterburist Eestisse akadeemilisse pagulusse ja mõtles Tartus läbi kultuuri tsentri ja perifeeria muutuvate suhete dünaamika. Baltisakslane Jakob von Uexküll leidis inspiratsiooni saksa romantismist, mis püsis Baltimaadel kauem kui Lääne-Euroopas, ja kujundas selle pinnalt looduse omailmateooria. Sarnaseid näiteid leiab kõikjalt.

Nii on antropoloogias viimasel kümnendil tuntust kogunud multiperspektivism, mis vahendab Lõuna-Ameerika indiaanlaste elukogemust ingliskeelsesse akadeemilisse kultuuri.

Nii et milleks ikkagi matsirahvale semiootika? Ehk selleks, et mõista oma kultuuri toimimist ja eripära ja osata seda kiirelt suhestada muutuva maailmaga. Ükskeelsusest jääb selleks väheks.