Evelyn Sepp: meelsuslaev, uhhuu-efekt, külm dušš – kiirpilgul üle valimiste

Vabariigi Valimiskomisjoni valimiskast Foto: Tairo Lutter / Postimees

Suurte muutuste aeg Eesti poliitikas alles kestab. Suured laevad on pööramas, aga kuhu ja kui kiiresti, pole veel päris selge. Nagu võimalik Tallinna koalitsioongi, kirjutab endine poliitik Evelyn Sepp.

Jüri Ratas tuli tanki alt välja ja tõestas üsna mitmel rindel, et Edgar Savisaar ei ole Keskerakond. Ja ka Ratase juhitud Keskerakond on saanud valimistel sellele väitele selge kinnituse, tugeva toetusega nii üle Eesti kui ka Tallinnas. Tõsi, see viimane on küll sümboolne üleolek, märgiline, ja valitsemiseks sellest ei piisa, aga see on üks teine jutt. Ka üleriigiliselt on toetus väiksem kui eeldanuks, aga see on siiski suurem kui teistel.

Reformierakond oli üle Eesti palju tugevam, kui küsitlused ja hajuv kuvand lubanuks loota. Ka Tallinna tulemus oli mäekõrguselt parem kui varem. Taavi Rõivase ümber puhkenud ja punutud skandaal vaevalt neile hästi mõjus, kuid sellise ajastuse puhul on alati oht, et see mobiliseerib toetajad. Nii ka toimus. Tulevad kasvõi hambad ristis, aga tulevad. Samuti oli see kinnitus, et hea tulemuse tegid nii Hanno Pevkur, Kristen Michal kui Rõivas ise.

Kõik on korralikult pildis, ja kõik on võidumehed ja see on mingis mõttes rahupiibusuitsu puhumine ka sisemiselt rahulolematutele ehk mõjub tervistavalt kõigile, kel ikka veel okas hinges oli.

Eri murepõllud

Sotsid – Rainer Vakra tegi isiklikult väga korraliku tulemuse, linnpeakandidaadina kindel õnnestumine, aga pildil on palju nõutuks tegevat. Vaadates ringi Tallinnas ringkondade kaupa, siis rõõmustamiseks pole palju põhjust. Kandidaatidelt, kellelt oodanuks säravamat etteastet, seda ei tulnud.

Ka erakonna esimehe suhteliselt tagasihoidlik tulemus peaks panema esitama nii mõnegi küsimuse sotside üleüldise kuvandi, sõnumite ja tonaalsuse kohta. Seda eriti üle-eestiliselt. Midagi pole lootusetult halvasti, aga see ei näi olema ka seis, kust suurt tõusu oodata. Küsimus, et võib-olla Eesti valija ikkagi ei taha sellist lapsehoidjalikku, keelavat-käskivat poliitikat, võiks olla kindlasti üks pikem siseringi jututeema järgnevateks kuudeks.

IRL – kokkuvõttes pugesid august välja. Tallinnas tulid üle künnise, üle riigi samuti, aga edasi? Ministrid põrusid, võitlus ekrestumisega või püüd sõuda kõrgel populismilainel ei töötanud, uusi säravaid liidreid ei näi samuti olevat.

Erakonna esimees ise ei ole isegi oma suhteliselt väikeses piirkonnas esimese viiuli mees, tuntusest pealinnas rääkimata. Nii riigikogu valimisi ära ei tehta. Seega eeslaotuv murepõld on sügav ja sopane. Tulemuseks on hetkeline hingetõmbepaus, aga üldist parteimaastikku vaadates sellest ei piisa. Vaja on teha järeldusi ja korrektiive, sest Eesti valija on heas mõttes konservatiivne, aga täna on ta eksinud, ja paraku mitte IRLi ukse taha.

EKRE – ehkki puht statistiliselt kasvatasid nad oma margituntust viis korda, nagu nad väidavad, on konkreetsed tulemused neile külm dušš. Samas on see vähemalt mulle isiklikult rahustav ja julgustav. Mul on südamest hea meel, et Eesti valija on siiski palju viisakam, tasakaalukam ja kokkuvõttes tervemõistuslikum, kui see meediast või veel hullem – sotsiaalmeediast – peegeldub.

Rusikaga vehkimine ja räuskamine ei paista meie kultuuriruumi siiski sobivat. Ja see on päris kõva kinnitus sellest, mis on eestlaslik, ja milline on rahvusmeelne eestlane. See võiks olla väike vihje ka IRLile. Päris kindlasti ei ole ta ärplev ja lärmav ja teisi ähvardav või lõputult moraliseeriv tegelane. Sellega on nüüd ühesõnaga selge.

Ja veel – nende tulemusest paistab välja ka see, et puuduvad liidrid ja tuntud nimed, kes selles kombinatsioonis töötaks. Erakonna üldine kuvand kustutab personaalsest särast suure osa ära ja prominentidel tasub sellega ka eelolevaid valikuid silmas pidades arvestada. Minnes EKREt tegema, ei lähe te tegema Eesti rahvuslust, kaitsma Eesti koda ja kultuuri. Te lähete seda põlema panema ja talupojatarkust hinnas hoidvad inimesed nii ei käitu!

Valija tahab tõsist

Vabaerakonnast ja Rohelistest kah: esimestelt selge strateegiline valearvestus. Kas oma kaubamärgi kasutamata jätmine oli pöördumatu viga, veel ei tea, aga kui sind pole pildis, kui su kuvand on niigi pehme, et mitte öelda arusaamatu, siis selle parandamine on oi kui raske ja kallis. Paraku näitab see kõigele lisaks ka seda, et riigikogus võid sa olla, aga kui erakonda ikkagi ei ole, siis seda üleriigiliselt ei olegi.

Rohelistega omakorda on teine kummaline lugu. Mõtteviisil näib ju toetajaid olema. Milline vähegi tänapäevase mõtlemisega inimene ei väärtustaks tervislikku või terviklikku elukeskkonda, aga kui see kõik saabub ebaprofessionaalses, lärmavas, mitteteaduslikus soustis, siis on sellest raske leida joondumisväärset. Ole sa noor või vana, Eesti valija on ikkagi konservatiivne, kui kuulab ja tahab kuulda tõsist juttu.

Kui juba võtab seda südamega, siis on hea, kui kõneleksid spetsialistid, usutavad, usaldusväärsed, ja räägiks nii, et seda ühe saetõmbega ei saa naeruväärseks muuta. Mõeldes selle seltskonna peale kui partei peale, ei lähe mul silme eest vaade jagatud tribüünist nn joodijoodikutega ega ka see õnnetu Haabersti «300-aastase püha hiiepuu lugu» suvest. Ehitage üles oma tõsiseltvõetavat, ekspertiisil põhinevat loodussõbra kuvandit, aga valige veel rohkem enda sõpru kui vaenlasi sellel teel, kui te tahate tõsist asja teha. Selline oleks lühidalt minu sõnum neile.

Mõis ja Sõõrumaa, mis see oli?

Ja nüüd kõige kummastav seltskond – Savisaare ja Tegusa Tallinna Valimisliit – tõeline metsasanitar. Nad tõestasid veenvalt ja näitasid paljudele ette nii palju tõsiasju, et neid tuleb selle eest südamest tänada.

Esiteks veel kord – Savisaar ei ole, ja ei olnud Keskerakond. Ta ise seda ilmselt oma karjääri tipus ei uskunud, oli väga üleolev, väga enesekeskne ja oma meeskonda ja linnaeelarve ressursi olulisust alavääristav. Teiseks, et tänu Savisaarele jäigi Keskerakond vaid napilt enamusse, mida valitsemiseks aga ei piisa. Kolmandaks – reeturid said reeturi palga: pidagu seda silmas nii Lengid, Looned kui võimalikud järgmised Ivanovad.

Neljandaks – Mõisa-Sõõrumaa afäär ei esindanud kindlasti Eesti ettevõtlikku osa, aga oleks võinud, ja see sai selge kinnituse. Olnuks selles otsustajatel rohkem lastetuba, tugevam väärtusbaas, võinuks Tegusast Tallinnast endast saada nimekiri, mis kandnuks alternatiivi ja tõsist sõnumit. Selleks aga motivatsiooni ei olnud.

EOK presidendi isiku jätan hetkeks kõrvale, sest selles on veel nii palju uhhuu-elemente, aga Jüri Mõisa ja paljud teiste peale mõeldes – kas teil tõesti tekkis korrakski veendumus, et ausat ärikeskkonda, ausat, korruptsioonivaba Tallinna juhtimist soovivad ettevõtlikud tallinlased lähevad ja annavad oma hääle Savisaarele ja tema kamraadidele, kelle valimisarved te kinni plekite!? Et kas te tõesti ka mõtlesite, et see on kuidagi veenev pakkumine muutuste toetamiseks!?

Kui see liitnimekiri kinnitust sai, vajusid mul kahjutundest lihtsalt käed rüppe. See tundus niivõrd ebaprofessionaalne, ebatõenäoline ja see sai ka selge kinnituse. Eesti ärieliit on siiski sovetiaja mentaliteedist välja kasvanud või kasvamas ja see on väga oluline sõnum!

Ausus, austus, läbipaistvus, sõnumite selgus ja selgroogsus on tänase päeva ettevõtjate väärtusbaas ja aitäh selle äraspidiselt, aga selgelt sõnastamise eest!

Milline võimuliit?

Ja korraks veel Keskerakonnast ja Tallinnast. Valimiste ühehäälsest absoluutsest enamusest stabiilseks valimiseks ei piisa. Vanade sõprade otsimine võib viia koalitsiooni riigi tasandil turbulentsi ja seetõttu on sotsidel ja IRLil tegelikult väga tugevad läbirääkimispositsioonid. Pangem seda siis tähele ja olgem ka avalikkuses nõudlikud.

Üksi väikeseks vennaks minna ei taha keegi, aga koalitsioon koos valitsuskaaslaste IRLi ja sotsidega, oleks päris jumekas. No muidugi on variandiks veel ka Savisaare ja EKRE kaasamine, eks nendegagi ole palju ühist DNAd, aga siiski on see pigem lustlik spekulatsioon.

Aasa vahetu avaldus valimisöös, et koalitsiooni võib-olla otsitakse nendega, kes ei tule lammutama, on ehk märk liigsest enesekindlusest või kogenematusest. Tallinnas on palju jama, mis tuleb mitte lihtsalt lammutada, vaid luuaga uksest välja lükata, ja seda välistades ollakse kindlal kursil valitsuse langemisele Toompeal. Teadaolevalt ei ole sinna jäänud just teab mis suurt ülekaalu...

Meelsuslaeva pööre

Savisaare langemisega on Keskerakond end täitsa meeldivalt taas rahvuslikult tasakaalustanud. Eestikeelsed kandidaadid on saanud korraliku vitamiinisüsti ja see on kogu poliitika arengule vaid hea. Kõlvarti supertulemus näitab samas venekeelse liidri selget kinnistumist, milleks on märke juba pikemat aega, aga nüüd on see juhtunud fakt selge ka laiemale avalikkusele.

Toomi tulemus ei ole halb, aga erakonnale siiski strateegiline ja kui nendest valimistest veel midagi välja lugeda, siis seda, et seekord kindlustas oma positsioone Tallinnas, või tuli taas pildile, ikkagi seltskond, kellele Krimmi ja Kataloonia referendumid ei ole ok, või kellele Eesti NATO-kuuluvusele ei ole alternatiivi. See tõdemus on väike samm erakonnale, aga suur Eesti üldsusele. Jõudu ka selle meelsuslaeva pööramisega!