Neeme Korv: riigikogu valimised 2019 – kes värvib halli ala?

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Valimisöö oli tiksunud paari tunni võrra uude päeva. Vaadates pikka halli tulpa, mis kujutas valimisliite, ja oodates viimaseid tulemusi vabariigi valimiskomisjonist, tekkis mu statistikast piinatud ajju äkki kujutluspilt esmaspäeva hommikust. Avalikkuse ette astub Vabaerakonna esimees Artur Talvik ja ... kuulutab end valimiste võitjaks. See olnuks muidugi mitut pidi liialdus, aga selliseid liialdusi on poliitika triiki täis. Nojah, lõpuks läks Keskerakond valimisliitudest ette.

Siiski tasuks mõelda, kes on nende 156 048 hääle taga? Tõsi, valimisliidud on ju ikka olnud kohalikul tasandil tegijad, kuid seekord oldi n-ö üldvõidule eriti lähedal. Võib arvata, et seda halli ala, mis lõppenud kohalike valimiste järel kattis suure osa Eesti kaardist, ihkaks oma värvides näha iga erakond.

Ala võib kujutada hallina, siiski on tegu kirju seltskonnaga, kelle peamine ühisnimetaja on see, et eri põhjustel nad kas ei salli või ei vaja parteisid. Valimisliitude liidrid on kohapeal tuntud ja seetõttu hinnalised häältetoojad. Nende maailmavaateks on sageli pragmatism, rahvakeeli «terve mõistus». Osa valimisliitude liikmetest on ise mõne erakonna taustaga, aga neis pettunud või neist kaugenenud. Nende omaduste järgi võiks paljud neist tõesti kuuluda Vabaerakonna mõjuringi, kuid nii lihtne see tegelikult ei ole.

Aktiivsed küll, aga paljudel neist pole (enam) erilist huvi suures poliitikas kaasa lüüa. Seega saab nende tegelaste motiveerimine olema riigikogu valimiste eel tähtis ülesanne. Ja mitte ainult Vabaerakonnale. Selle üle, kas EKRE võitis või kaotas äsjastel valimistel, võib vaielda. Aga fakt on see, et nimesid, kelle abil tulemustes hüpet teha, on EKRE-l endiselt vähe. Samas jahivad kohalikke tuntud nägusid ka suurerakonnad, näiteks Keskerakond on mitmes oma kunagises kantsis (nt Saaremaa) üsna hädine. Võib arvata, et valimisliitudega lüüakse meeleldi koalitsioonideks käsi eesmärgiga tõmmata nende liidrid oma nimekirja.

Haldusreformi-järgsetes suuremates omavalitsustes käib praegu kaks vastandlikku protsessi: ühelt poolt saab kohalik võim senisest ulatuslikuma raha, vastutuse ja tähelepanu, teisalt annab nn kahe tooli seadus riigikogu erakondadele võimaluse asju kesktasandilt kontrollida. Usun, et selles köieveos kerkib esile mõnigi uus nimi, kellele korralik motivatsioonipakett kokku pannakse.

Kindlasti küsib mõnigi lugeja, kas see hall ala vahest mõnda hoopis uut värvi ei võta, pidades silmas võimaliku uue erakonna teket? Kahtlane, aga samas – mine tea! Majandus kasvab, raha on, nagu kinnitasid härrased Sõõrumaa ja Mõis. Ning vabu tuntud parimas eas poliitikuid samuti (vt riigikogu akna alla). Ja aega on samuti.