Lea Altnurme: eestlaste nõudmine kristluse järele

Lea Altnurme Foto: Erakogu

Soovi kristluse püsimise järele tuleb esmajoones vaadata mitte nostalgiana, vaid pigem nõudmisena ühiskondlikult kasuliku avaliku teenuse järele. Kes seda peab osutama, on aga omaette küsimus, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur Lea Altnurme.

Ajal, mil kristlaste arv Eestis järjest väheneb, on üllatuslikult päevakorda kerkinud nõudmine kristluse järele. Hiljuti uuesti alanud väitlus kooseluseaduse teemal näitas seda kujukalt.

2015. aastal tehtud küsitlusel äratas tähelepanu suur erinevus end kristlaseks pidavate eestlaste ja nende vahel, kes soovisid, et Euroopa kultuur jääks eelkõige kristlikuks (vastavalt 26 protsenti ja 73 protsenti, Saar Poll). See soov iseenesest ei pruugi viidata veel otsesele nõudmisele, vaid kristluse kui Euroopa kultuurilise identiteedi lätte toetamisele.

Samas tundus kultuurilise ja religioosse mitmekesisuse ning sellega seotud ideoloogia jõulise leviku taustal viidatud erinevus ikkagi tähelepanuvääriv, eriti eestlaste seas, kelle domineeriv rahvuslik narratiiv on kristluse suhtes pigem vaenulik kui soosiv.

Esmajoones oli huvitav teada, mis põhjusel soovivad need eestlased, kes end kristlaseks ei pea, Euroopa püsimist kristlikuna? Selle väljaselgitamiseks tehti 2016 intervjuud 50 inimesega ja 2017 uus üle-eestiline küsitlus (Kantar Emor). Intervjuudest selgusid põhjused ja küsitlusest see, kui suures ulatuses olid need levinud.

Põhjustena mainiti, et kristlus aitab hoida ühiskonnas püsivana traditsioonilisteks peetud soorolle (34 protsenti neist eestlastest, kes arvasid, et Euroopa kultuur võiks jääda eelkõige kristlikuks) ja pereväärtusi (48 protsenti) ning säilitada moraalinorme (51 protsenti). Põhjusena toodi välja ka soov, et säiliksid kiriklikud kombetalitused sünni, abiellumise ja surma korral (49 protsenti). Samuti loodeti, et kristluse olemasolu takistab islami levikut (41 protsenti). Üllatuslikult nähti ristiusus ka kodanikuvabaduste säilimise tuge (33 protsenti).

Faktoranalüüs näitas, et põhjused esinesid kahes grupis. Esimesse gruppi koondusid traditsiooniliste soorollide ja pereväärtuste kaitse ning islami leviku takistamise toime ning teise moraalinormide ja kiriklike kombetalituste säilimise tagamine. Olulisemateks peeti esimese grupi põhjuseid. Sel moel teemade gruppideks jagunemisest võib järeldada, et mingi osa eestlaste jaoks kerkis kristlus päevakorda just viimaste ühiskondlike väitluste käigus. On tekkinud nõudmine kristluse järele eriti konservatiivsete väärtuste ja hoiakute toetamiseks.

Kuidas määratlevad need, kes soovivad Euroopa kultuuri püsimist eelkõige kristlikuna, iseennast religiooni suhtes? Kes nad on? Muidugi on nad kristlased. Ent mitte ainult. Üle poole vaimsetest, kuid mitte religioossetest (67 protsenti), üle poole religioosselt otsijatest (59 protsenti), niisamuti üle poole ateistidest (57 protsenti), religiooni suhtes ükskõiksetest (52 protsenti) ja maausulistest (60 protsenti) arvavad sedasama.

Nagu näha, võib ühelt poolt tähele panna ootust, et kristlus oleks ühiskondlikul tasandil olemas, kuid teiselt poolt pole see seni aidanud kasvatada kristlaste arvu ega huvi kristluse sisu vastu. Seega ei tule mõista soovi, et kristlus püsiks, esmajoones mitte nostalgiana, vaid pigem nõudmisena ühiskondlikult kasuliku avaliku teenuse järele. Keegi peab seda osutama. Kes?

Intervjuudest ilmnes, et eelkõige kirik ja kristlased ning riik, Euroopa Liit ja kool. Küsitlus andis veidi teistsuguse pildi. Kolmandik ei osanud vastata (32 protsenti neist mittekristlastest eestlastest, kes soovisid, et Euroopa kultuur jääks eelkõige kristlikuks), kolmandik arvas, et rahvas (38 protsenti), 15 protsenti, et riik või Euroopa Liit ning 11 protsenti, et kirik ja kristlased.

Intervjuudes küsiti ka, miks nad ise ennast kristlaseks ei pea, kuigi soovivad selle püsimist. Vastused jagunesid üldiselt kaheks. Ühed väitsid, et nad pole religioossed inimesed. Teised ütlesid, et kuigi nad on religioossed või vaimsed, pole kristlus nende valik individuaalsel tasandil. Enamasti olid nad teinud selle uue vaimsuse kasuks. Mõlemad nägid aga kristluse vajalikkust ühiskondlikul tasandil ülalmainitud põhjustel.

Kõigest sellest võib järeldada, et üha väheneva liikmeskonnaga kirikud hoiavad ristiusku püsivana ka nende huvides, kes end ise kristlaseks ei pea. Selle «kellegi heaks» komponendi tõttu on briti religioonisotsioloog Grace Davie nimetanud nähtust vikaarreligiooniks, mida võiks eesti keelde tõlkida «asenduskristlus». Ei riik, kool ega rahvas tervikuna saa tagada kristluse püsimist ilma kristlasteta.