Mihkel Mutt: Jüripäev igal teisel sügisel

Mihkel Mutt. Foto: Arno Saar / SL Õhtuleht

Kohalikud valimised meenutavad jüripäeva rahvakalendrist, mil tuli teha lepingud sulaste ja suilistega, leiab Mihkel Mutt.

Pühapäeva hommikul läks meel nukraks. Valimised... Aga mida või keda? Miks ma ei võiks valida härmaniitide kiikumist tuules, sügavat taevasina, vabadust, armastust, kunsti või vähemasti rahagi? Miks ma pean valima just erakondade vahel, kelle kohta tahaks vahel öelda nagu Chamberlain enne Müncheni sobingut Tšehhoslovakkia kohta, et see on kauge maa, millest me teame väga vähe. Meenuvad küll sümpaatsed inimesed, kelle poolt oled varem hääletanud, aga siis meenub, et seekord võistlevad nad teise klubi eest, meenub ka, kes veel sellesse uude klubisse kuuluvad, ning väristad õlgu.

Kuidas ma/me oleme sattunud olukorda, kus enamiku parteide nimed ei pane verd kihama, nii et lahutaks lapsed vanematest ja keeraks abikaasad üksteise vastu? Meedia suurkajastusele vaatamata on sisulist elaani vähe. Nii hiilivad südamesse kahtlused pühade esmaantuste suhtes, nagu see, et valimistes lihtsalt tuleb osaleda. Meenub, et kunagi sedelit kasti lastes tundsid vastu saavat midagi, mida võiks nimetada oma riigivajaduse rahuldamiseks. Nüüd tunned, et ainus saaja on mingi erakond. Eh, vanasti oli rohi rohelisem, see on teaduslikult tõestatud fakt!

Valimistulemused saadavad mitmemõttelisi signaale. Näiteks levis vahepeal kumu e-valimiste turvariskist. Ometi hääletas elektrooniliselt rohkem inimesi kui iial enne. Üks võimalus, et süsteemi siiski usaldatakse ja vähesed muretsevad, et Sierra Leone superhäkker võltsib Uduvere valimistulemusi. Teine võimalus, et valimisi võetakse lihtsalt lõdvalt. Muidugi on ka kolmas, et üha rohkem inimesi on arvutiga sinasõbraks saanud ja otsustasid oma jalavaeva vähendada. Aga miks sel juhul üldine valimisprotsent nii palju kahanes?

Õieti jagunesid valimised kahte: Tallinn ja kõik ülejäänu

Kohalikel valimistel pole teatavasti ideoloogiaga palju pistmist. Näiteks keskmise x valla volikogu töös ei oma tähtsust, kas suurem osa uusi volinikke homosid sallib või mitte. Oma valla kolme geid ja kahte lesbit Piirissaarele pagendada pole nende pädevuses. Aga kui aated ja vaated pole tähtsad (v.a EKRE ja sotsid), siis miks ikkagi nii palju sebimist?

Sellepärast, et valimised on sarnased jüripäevaga. Vanad lepingud lõpevad, uusi sõlmitakse. Valimistega kaasneb suur varjatud tööbörs. Peremehed palkavad tüdrukuid-sekretäre ja sulaseid-nõunikke (või vastupidi), jagatakse territooriume ja lükatakse käima paljud toitumisahelad. Seda, mis toimub väikevaldade liitmise järel kujunenud uute volikogude valimistel, võib kõrvalseisja ainult kujutleda, aga kindel, et draamadest ja isegi tragöödiatest seal puudust pole.

Tallinnaga toimuv ulatub suurde poliitikasse. Pealinn on viimasel ajal olnud – muidugi mitte sõna-sõnalt – riik riigis. Ja selle «riigi» kohalikud valimised on ühtaegu ka tema parlamendivalimised.

Äsjased tulemused lükkasid lõplikult ümber kunagised ennustused, et Savisaare taandumisega jookseb erakond karile. Ilmselt on palved kirikust, mille Savisaar enne eelmisi valimisi laskis Lasnamäele püstitada, õigesse kohta jõudnud.

Kokkuvõttes võib ta olla õnnelik. Olid küll väiksed arusaamatused seoses sooviga oma poliittestament tagasi võtta, aga kokkuvõttes tema partei ju elab, olles Tallinna au, mõistus ja südametunnistus. Võib oletada, et Võidu väljaku ja Toompea varjatud vastasseis, mis eelmise liidri ajal kandis natuke ka isiklikku pitserit, jätkuvalt maheneb, aga vaevalt see kaob. Samuti tõsi, et kuigi see vastuolu võib paljusid põlisrahvuse esindajaid häirida, ei raputa sellepärast naljalt keegi Tallinna tolmu jalgadelt. Elu vajab ka elamist!

Et Reform tuleb ükskord tagasi, polnud muidugi kahtlust. Aga et nii ruttu, see üllatas. Alles see oli, kui paljud näisid olevat tüdinud nende kauasest võimul olekust ja ilmeksimatuse hoiakust. Oleks võinud arvata, et nad istuvad paar vooru pingil, enne kui tõusevad ja ütlevad: «Noh, poisid-tüdrukud, proovisite, ei tulnud välja, minge treenige veel harjutusväljakul!» Tühjagi! Seegi ütleb midagi meie valijaskonna kohta. Inimestele on järjest tähtsam nende materiaalne toimetulek. Maailma, Euroopa ja Eesti tulevik on ebakindel ja seepärast usaldatakse noid, kes arvatakse olevat asjatundjad. (Muide, tehnokraat pole enam ammu sõimusõna.)

EKRE tulemust võib erinevalt hinnata. Nelja aasta eest ei saanud EKRE, mida lootis. Ma ise ennustasin, et «ilmselt jääbki Eestis lähiajal põlissoomlaste edu kordumata». Läks vastupidi. Nüüd tuli edu, mis aritmeetiliselt on väga suur, kuigi väiksem, kui võinuks eeldada. Ometi on midagi hüsteerilist selles, kuidas viiekordse tõusu läib teinud erakonna tulemust olematuks tahetakse teha. Parastajad jätavad kahe silma vahele ühe tähtsa asjaolu, milleks on kirg – see, mida mujal nii napib. Üks vabatahtlik on tihti väärt kolme moonakat ja EKRE-l on (kui Keski venekeelsed valijad kõrvale jätta) vist kõige fanaatilisem toetajaskond. Seoses tulevikuga meenutagem, et Savisaare kodu- või ihuparteis kujunes aastate jooksul «leitnantidest» juhtimisvõimeline seltskond. Nii et kõik on siiski võimalik.

IRL näitas, et tuntud brändidel on ikka tarbijaid, nagu Nokia telefonilgi. Sotside käekäik demonstreeris, kui raske on säärase nimega erakonnal postnõukogude ühiskonnas masside südameid võita. Valimiste sümpaatseim külg oli kohalike liitude hea esinemine.

Mis tingis endise peaministri furoori? Optimist võiks öelda, et tegemist on protestihäältega ülejäänud establishment'i vastu. Pessimist, et pohhusim on saavutanud uue lae või et valijad on täiesti ajupehmenenud. Aga tõenäosem, et need hääled anti siira poolehoiuna, ja see on tähelepanuväärne. Muidugi on poliitikud alati tükke teinud, aga vähemasti ideaal oli teistsugune. Nüüd oleme ilmselt tunnistajaks poliitiku traditsioonilise kuvandi muutumisele. Ajad, mil ta pidi olema «kõrgemal kahtlusest», on minevikku vajumas.

Näeme ju, kui kergesti andestatakse asjad, mis varem oleks kellegi karjääri hävitanud. Poliitik ei pea enam olema eeskujuliku käitumisega rahva teener, vaid mees nagu orkester: osav jutupaunik, naisi krabav peoloom, kes ka oma äri oskab ajada jne. See nn Berlusconi-mudel on nähtavasti täiesti endastmõistetav nähtus paljude noorimate valijate jaoks, keda laulva revolutsiooni põlvkonnast lahutavad juba valgusaastad.

Kokkuvõttes ei juhtunud midagi eriskummalist, protsessid, mis on käimas, arenesid edasi ja süvenesid. Meediakära võis vahepeal tekitada igasuguseid ootusi, aga kui tolm on langenud, ilmuvad ikka needsamad näod, samad erakonnad. Nagu vaataks härmaniitide kiikumist tuules.