Tõnis Saarts.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Pühapäevased kohalikud valimised näitasid meile, milline on hetkeolukord Eesti poliitikamaastikul. Läbi on saanud Edgar Savisaare aeg, EKRE toetus on ülehaibitud ja kadumas pigem Vabaerakond kui IRL, kirjutab politoloog Tõnis Saarts.

Valija hääletas äsjalõppenud valimistel status quo poolt. Kuigi valimistulemus võis erinevates valdades ja linnades olla vägagi eripalgeline, siis vanadele suurerakondadele väljakutset esitavaid protestijõude edu ei saatnud. Isegi valimisliitude häälesaak ei kujunenud summaarselt oluliselt suuremaks kui varasematel valimistel.

Nii vene- kui eestikeelne valija demonstreeris oma lojaalsust juba väljakujunenud erakonnabrändidele ning ei olnud oma otsust tehes sugugi rumal. Edgar Savisaare ja EKRE oodatust märksa väiksem tulemus näitas, et kodanikud saavad suurepäraselt aru, milliste valimistega oli tegu ja keda toetada, et nende häälel oleks ka kaalu. Ehk siis need kohalikud valimised polnud ei kooseluseaduse ega pagulasreferendum, ega ka koht, kus jagatakse halastushääli elutööpreemiaks (nt Edgar Savisaarele).

Valimistulemused lubavad teha kaks väga olulist järeldust: esiteks, Savisaare ajastu on Eesti poliitikas läbi, ja teiseks, vanu ja traditsioonilisi erakondi küpsetes demokraatiates uustulnukatel nii kergelt kõrvale puksida ei õnnestu. Viimane märkus käib muidugi IRLi kohta. Just Keskerakonnaga ja Savisaarega ning ka IRLiga toimunu on eriti tähenduslik ja mõjutab Eesti poliitika «suurt pilti» lähiaastatel ilmselt kõige enam. Seetõttu võtangi just need küsimused selles valimistulemusi analüüsivas artiklis luubi alla.

Savisaar, selle asemel, et oma poliitikukarjäärile elegantne punkt panna, suutis sinna tekitada inetu tindiläraka. Isegi Savisaarele seni üliustav vene valija ütles selgemast selgema sõnumi: «Edgar, tegid küll omal ajal suuri asju, kuid nüüd on tõesti aeg minna.» Toimunu oli muidugi suur kergendus tänastele Keskerakonna juhtidele, sest lõpuks said nad neid kaua ahistanud Savisaare-nimelise veskikivi kaelast ära. Kuid täiesti vabalt hingata pole neil veel mahti – uued proovikivid on alles ees ootamas.

Keskerakond läbis pühapäeval omamoodi küpsuseksami. Küpsuseksami, kus saadi kätte tunnistus, et ollakse moodne programmipõhine erakond, mitte liidrikeskne partei, mille poolt valitakse vaid tänu ühele isikule ja et partei maailmavaade ning programm mängib seejuures hoopis teisejärgulist rolli.

Kuni vene valijal praegusel poliitikamaastikul tõsiseltvõetavaid alternatiive võtta pole, siis on nende poliitiline lojaalsus niivõrd tugev, et olgu erakonna liidriks ja linnapeakandidaadiks ka teised nimed kui nende harjumuspärased iidolid, muukeelne valija ei hakka kahtepidi mõtlema. Mainisin just, et see olukord kestab seni «kuni pole alternatiive» – ja just nende alternatiivide tekkimise võimalusele tõmbasidki eilsed valimised päris tükiks ajaks punase kriipsu peale.

Tõenäosus, et Keskerakonna venekeeled poliitikud võiksid luua oma eduka vene erakonna, on nüüd lähiaastatel kahanenud kaduvväikeseks. Ärgem unustage, et Savisaare Valimisliit ei hävinud mitte üksnes Tallinnas, vaid täielik läbikukkumine sai neile oskaks ka Narvas (sealgi jäädi, kõigile üllatuseks, volikogu ukse taha). Isegi kui mõni Ratase-Repsi-Simsoni tiivaga rahulolematu prominente keskerakondlane võiks kaaluda vene etnilise partei asutamise võimalust, siis Savisaare Valimisliidu hoiatav näide jääb neid edaspidi kummitama aastakeks.

Venekeelne valija on selgelt ankurdatud Eesti poliitilise süsteemi külge ja saamas selle legitiimseks osaks, sest Keskerakond jätkab kindlasti valitsusparteina aastani 2019, ja võimalik, et ka edaspidi. See pole kindlasti hea uudis neile jõududele piiri tagant, kes tahaks kujundada siinsest vene vähemusest riigivastast ja rahulolematut jõudu, mis viib siin ellu mõne teise riigi eesmärke, mitte aga ei seisa oma eripäraste huvide eest, ja seda Eesti poliitilise süsteemi piirides.

Teisalt kätkeb muukeelse valija truuksjäämine Keskerakonnale ka uusi väljakutseid. Kui partei peamised häältetoojad on vene poliitikud, siis kuidas ja kui kaua annab põhjendada seda, et Tallinna linnapeakandidaat peaks olema tingimata eestlane ja ka valitsuses on parteil vaid mõni vene taustaga minister? Keskerakonna eesti tiib ei anna kindlasti oma positsioone nii lihtsalt käest ära, kuid kergelt muutuva jõutasakaaluga tuleb neil peagi leppida. Samas pole kindlasti ohtu, et partei transformeeruks aegamisi n-ö vene erakonnaks. Viimased valimised viitasid väga selgelt, et Keskerakonnal on edu loota vaid nn integratsioonipartei mudelit järgides.

Keskerakonna ja Savisaarega toimunu kõrval pole Eesti poliitikamaastiku «suurt pilti»  arvestades mitte vähem tähtis see, mis toimus IRLiga. Sellele parteile on enneaegset surma ennustatud korduvalt ja ikkagi on nad suutnud üllatada ning peaaegu lootusetuna näivast lahingust elusana välja tulnud.

Milles seisneb IRLi vastupidavuse saladus? Selle võiks kokku võtta kolme märksõnaga: organisatsioon, inimesed, ideoloogia. Kõiki neid kolme tuleb analüüsida suhestatuna nende peakonkurentidega: EKRE ja Vabaerakonnaga. Kohalikud valimised on vägagi isikukesksed, kus loeb peaasjalikult see, kas sul on «inimesed kohtadel» ja tugev piirkondlik erakonnaorganisatsioon või ei ole. EKRE päris küll Rahvaliidu üle-eestilised organisatsioonid, kuid kohaliku eliidi endaga sidumisel pole nad olnud kaugeltki nii edukad kui vanad erakonnad. Suurlinnadeski napib neil tuntud nimesid ja vaid perekond Helmede baasil ahhetamapanevat häältesaaki ei kogu.

IRLi aga päästiski tugev erakonnaorganisatsioon, seda eriti just nende võtmekantsides Viljandi- ja Järvamaal. Kuid ka Tallinnas ja Tartus oli IRLi nimekirjas piisavalt tuntud inimesi valijale vastu vaatamas ja ka piirkonnaorganisatsioonid pingutasid palju, et valijaid mobiliseerida.

Vabaerakond aga pole organisatsiooni kunagi tähtsustanud, see ei võimaldanud neil isegi erakonnana neil valimistel eraldi välja tulla. Vaba Tallinna Kodaniku läbikukkumine Tallinnas ja Vabaerakonnaga seotud valimisliit Tartu Heaks mitte just kõige muljetavaldavam edu Taaralinnas viitab sellele, et kui pole tugevaid piirkondlikke organisatsioone, siis puhtalt vabakonna ja kogukondade toel eriti kõrget lendu ei soorita.

Kuid ei tasuks unustada ka erakondade ideoloogilist palet. Jah, IRL on oma vahepealsetel eksirännakutel paljuski kaotanud maailmavaatelist sidusust ja veenvust, kuid põhikonkurentide hädad tunduvad selles vallas olevat isegi tõsisemad. Valimissituatsioonis kahtleb rahvuskonservatiivne valija tõsiselt, kas anda oma hääl käremeelsetele rahvuslastele ja Euroopa Liidu vastastele või jääda pigem mõõdukamate valikute juurde. Kui pole just kriisisituatsiooni, siis teeb valija pigem viimast.

Ujuva maailmavaatega Vabaerakonnal on aga põhjust tuleviku pärast eriti mures olla. Loobudes erakonnana vabatahtlikult valimiskampaanias osalemast, on nad valija radariekraanilt suuresti kadunud. Olles praegu valitsusväline erakond, on neil üsna keeruline end ka positiivselt taas pildile tuua. Oli üsna selge, et need valimised mõjuvad paremtiiba korrastavalt ja et üht kolmest rahvuskonservatiivsetest jõududest ootab paratamatult hääbumine. Kõik märgid viitavad sellele, et IRL jääb alles, kuid Vabaerakonna saatuse kohal on suur küsimärk.

Tervikuna näitasid need valimised siiski seda, et Eestist on saanud vägagi küps ja paikaloksunud erakonnademokraatiaga riik. Nagu küpsetes demokraatiates kombeks, pole puhtalt persoonikesksetel erakondadel siin enam kohta, erakonna edu oluliseks pandiks on organisatsioon ja inimesed (mitte vaid kõlavad ja polariseeruvad loosungid) ning vanu olijaid niisama kergelt uutel konkurentidel üle parda lükata ei õnnestu.