Ahto Lobjakas: venelased tulevad, Reform jääb, EKRE vajub

Mihhail Kõlvart. Foto: Sander Ilvest

Seekordsed valimised, kuigi nime järgi kohalikud, on märkimisväärsed selle osas, mida tulemused ütlevad suure poliitika muutuvate jõujoonte kohta riigis. Valimiste de facto võitja on Reformierakond, mis vähendas märgatavalt vahet Keskerakonnaga nii kogu Eestis kui ka Tallinnas, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Reform taaskehtestas end teise poolusena Keskile. EKRE tõus uuringutes koos sellest sündinud vastandustega osutus varjude mänguks. Keski võidud nii Eestis kui Tallinnas - kus saadi taas absoluutne enamus - hoiavad status quo'd sammu või kahega tagasi. Suurim maalihe sündis aga selle tulemuse varjus: Mihhail Kõlvart on kerkinud erakonna suurimaks häältemagnetiks. Savisaare häving on väga lähedale toonud selle päeva, mil venekeelsed poliitikud väljuvad suures poliitikas eestikeelsete kolleegide eestkoste alt.

Nad toovad tahes tahtmata endaga kaasa nii-öelda vene (kohaliku) agenda. Eesti ühiskonna kohanemine selle muutusega on ehk järgmise kümne ja enama aasta suurim väljakutse üldse. Seni on vene valijat, eriti kohalikel valimistel, koheldud hääletus-zombie’na, võimu delegeerijana, kel puudub legitiimne omahuvi Eesti poliitikas.

Tema ridadest tõusnud poliitikud on kas hoidnud madalat profiili (Kõlvart) või osutunud otseselt demonseerituks (Toom). Ka kõige lõimitumad venekeelsed poliitikud on absurdses situatsioonis, kus iga nende sõna oodatakse haiglase eksegeetilise uudishimuga, eelduseks, et «hunt vaatab ikka metsa poole» (Korb).

Venekeelsete poliitikute iseseisev tulek Eesti suurde poliitikasse on midagi, mida peavad kahasse manageerima nii Kesk kui ka Reform. Reform peab suutma üle olla kiusatusest kasutada Kõlvarti & Co tõusu veel suurema polarisatsiooni provotseerimiseks, mis lõpuks ähvardab rahvuskonfliktiga. Meie enam kui 300 000 venekeelse kaasmaalase integreerimine Eesti poliitikasse lõppkokkuvõttes võrdsete partneritena — sõltumata muu hulgas nende tänasest kodakondsusest — on loogiliselt vältimatu. Meeldib see kellelegi või mitte, venekeelset kogukonda tuleb respekteerida ning selle respekti peab leidma ka Reformierakond.

Ühelt poolt on eilsed valimised Reformierakonnale teinud olukorra kergemaks. EKRE ei kujuta endast kardetud ohtu. Kui asjad lähevad tõsiseks ning kampaaniast saab valimissituatsioon, usaldab eesti rahvuslik valija ikkagi esmajoones Reformi. EKRE tolmu keerutav panus moraalile ja ksenofoobiale ei suuda võistelda Venemaa ohuga, mida garneerib riigirahvusluse tuntud ja teatud raamistik.

Allajäänud linnapea

Samas näib EKRE võtvat piisavalt hääli paremal tiival, et Reformi hüppeliiges läbi lõigata ja erakond Eesti poliitikas ettenähtavalt ankurdada positsioonile number kaks. Keskerakond on poliitilise tsentri enda omaks teinud ja seal on oravatel üha raskem konkureerida.

See ei tee siiski oluliselt kergemaks Jüri Ratase tööd oma partei kooshoidmisel. Keski loomulikud võimukeskused Tallinnas ja Ida-Virumaal on seni olnud ebamugavalt lahti ühendatud partei peakontorist. Taavi Aas linnapeana ei ole Ratasele ei lihtne ega mugav partner, arvestades viimase enam kui neljakordset allajäämist Mihhail Kõlvartile.

Aas on silmini seotud Savisaare korruptiivsete võrgustikega Tallinna linnavalitsuses, hääled Keski võimulhoidmiseks Tallinnas tulevad samas venelastelt. Samas on Ratasel ehk parimad šansid Keski ladvikus üldse suunata venekeelsete poliitikute enesekehtestamist nii erakonnas kui ka Eesti suures poliitikas, kuna tal endal on olemas reaalne ja praegustes oludes väärtuslik kogemus Tallinna linna juhtimisel.

Mööda ei saa suurte teemade analüüsil minna valimisliitudest. Üle Eesti said erinevad peavooludeparteide välised kooslused enam kui veerandi häältest. On ilmne, et haldusreform on kohalikud kaardipakid erakondade jaoks vähemalt hetkeks segi löönud. Valimisliidud esindavad kohaliku poliitika kvintessentsi ja nende edus sisaldub ühtlasi karm hinnang Toompea erakondadele. Palju nende kandidaatidest võisid tulla erakondadest, kuid nende minek valimisliitudesse ütleb sama. See kõik ei kehti Tallinnas, mis on lähim asi võimule riigis väljaspool Toompead.

Riigikogu valimised 2019 otsustab erakondade võitlus selle suuresti maise veerandi pärast. Mis selle võitluse otsustab? Täna võib öelda, et korruptsioon ja kooseluseadus on vanad, tüdinenud teemad ja vaevalt nad pooleteise aastaga nooremaks muutuvad. Samas mis ei kao, on Venemaa ohtliku naabrina ja vajadus lõpuks integreerida Eestisse meie oma venelased. See tagab Keski ja Reformi dialektika jätkumise uuel tasemel.

Savisaar – isikumandaadiga kaotaja

Valimiste kaotajad on olid EKRE ja Savisaar. EKRE jääb viiendaks erakonnaks, kindlalt ühekohalistesse numbritesse. Sümboolne on liidri Mart Helme allajäämine Kadri Simsonile Pärnus. Põhjuseks, nagu osutatud, asjaolu, et otsustavatel momentidel usaldab avalikkus Kulturkampf'i küsimustes rohkem Reformi — ja isegi IRLi, mis tegi endale ülisuure teene kehtestades end riigi neljanda erakonnana.

Savisaar sai isikumandaadi, kuid tagasihoidlik tulemus pigem rõhutab tema üksildast tragöödiat. Kunagise suure poliitiku üha pateetilisem kapseldumine kaitsepositsiooni ei ole ilus vaatepilt. Kogu valimiskampaania on tema jaoks üks valearvestus, millele ei ole ehk paremat illustratsiooni, kui venekeelsete valijate intervjuud Lasnamäelt: nad otsisid Savisaare nime Keski nimekirjast, aga ei leidnud seda.

Sotsiaaldemokraadid võtsid halvast seisust parima. Põhimõtete eest seismine tõmbab tuld, kuid Eesti kolmas tulemus on respektaabel, isegi kui 10,6 protsenti on nõrk. Mida sotsid iga hinna eest peaksid vältima, on minipartnerina minek koalitsiooni Keskerakonnaga Tallinnas - midagi nad seal muuta ei suuda, kaasosalust korjata saavad küll.