Pärast pikka vihmaperioodi tuli kohalike omavalitsuste volikogude valimispäev sinise taevaga ja päikseline. Traditsiooniliselt on ilusat ilma peetud valimisaktiivsust suurendavaks teguriks, kuid e-valimiste järjest suurenev osakaal on ilma tähtsust vähendanud.
Valimisaktiivsus oli võrreldes 2013. aastaga väiksem, 58 protsendi asemel 53,2 protsenti. Miks valimisaktiivsus kahanes, on üks neid küsimusi, millele tuleks tähelepanu pöörata. Miks vähenes valimisaktiivsus (ligi 11 protsenti) pealinnas? Kas suuremad valimisringkonnad ja haldusreform viivad kohaliku võimu inimestest kaugemale? Ehk oli uusi inimesi ja ideid vähe? Või äkki otsustasid inimesed ilusal pühapäeval hoopis ootel olnud maatööd ära teha?
Seesugust valimisaktiivsust on mitmel korral varemgi ette tulnud. Suurim oli valimisaktiivsus kohalikel valimistel 2009. aastal, kui osales 60,6 protsenti valijast. Väikseim oli osalus 2005. aastal – 47,4 protsenti.
Seekordsetel valimistel anti rekordilised 186 034 häält elektrooniliselt. Sellega näitas valija tahet, kuidas hääletada soovib. Valijat ei mõjutanud isegi hiljutine uudis võimalikust ID-kaardi turvariskist. Seega on enam kui kaheldav praeguse valitsuskoalitsiooni otsus, et edaspidi saab e-valimistel häält anda ainult kolme päeva jooksul senise seitsme asemel. Argument, et teised riigid on e-valimistes kahelnud, ei peaks meid mõjutama. E-riik on osa Eesti rahvusvahelisest kuvandist.
Seekordsete kohalike valimiste põhiküsimus oli mõistagi jõudude vahekord pealinnas. Valimisdebattide sisulisuse kohta võiks samas anda erinevaid hinnanguid. Ühest küljest olid arutelud ju intensiivsed, teisalt tõusis just seekord esile ridamisi teemasid, mis peaksid kuuluma pigem riigikogu valimiste konteksti. Näiteks kohalike omavalitsuste töö mõju majandusele ja inimeste elujärjele leidis üllatavalt vähe kõlapinda. Ka uusi nimesid kerkis tipus esile suhteliselt vähe. Võimalik, et neid tendentse mõjutas ka nn kahe tooli seadus, millega riigikogu liikmed said õiguse töötada ka volikogudes.
Lõppenud kohalike valimiste kampaania tõi kahjuks kaasa ka näiteid poliitilise kultuuri pahupoolelt. Vabatahtlikud valimiste valvurid, kelle töö on äärmiselt tänuväärne, tõid avalikkuse ette juhtumid lihtlabasest häälte ostmisest, mida õiguskaitseorganeil tuleb käsitleda erilise hoolega, samuti kahtluse mõjutamisest raviasutustes. Oli ka eetiliselt küsitavaid valimisreklaame. Samas tõstis mitu arvamusliidrit üles välireklaami piirangu teema, seda just eriti viimastel aastatel plahvatuslikult areneva sotsiaalmeedia kontekstis.
Seekordsetel valimistel osales esimest korda enam kui 24 000 noort, 16–17-aastast valijat. Kui seda seadusemuudatust arutati, avaldati kartust, et poliitikud hakkavad koolides kampaania ajal piire ületama. See hirm osutus ennatlikuks. Tulevastes debattides võiksid noorte hääl ja soovid hoopis rohkem esile tõusta.