Vastulause: halloo, kas minister Kiisler? Siin räägib rahvas!

Linda-Mari Väli Foto: Erakogu

On ütlemata kummaline, et ühe demokraatliku riigi seaduslikult ametisse määratud minister hurjutab rahumeelset ja riiklike ametkondadega koostööaldist kodanikuühendust, sest see on eraettevõtja vastu kohtusse läinud. Kui keskkonnaminister astub avalikult välja hiiglasliku puidurafineerimistehase kavandajate kaitseks, võimaldamaks ettevõtjatel oma tööstust kiiremini püsti panna, siis tekib küsimus, kas tõesti on sellel ametikohal inimene, kes arvab, et kohtus õiguste kaitsmine on ebanormaalne ning tulevasi põlvkondi mõjutava megatehase läbimõtlemata planeerimine on meile tegelikult hea, kirjutab kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks üldprogrammi koordinaator Linda-Mari Väli.

Pöördun siinkohal meie kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) nimel keskkonnaminister Siim Valmar Kiisleri poole, kes alustas seda avalikku kirjavahetust kolmapäeva hommikul välja saadetud pressiteatega, milles süüdistas meie täiesti rahumeelset ning seadusekuulekat MTÜ-d kohtu aja raiskamises ning soovis õhutada «tüli ja vaenu». Postimehe majandusküljelt lugesid meie vabaühenduse liikmed seda teadet pealkirja alt «Kiisler: Eesti Metsa Abiks ei ole Eesti metsa abiks».

EMA liikmeskonna ning meiega koostööd tegevate organisatsioonide ridades äratas ministri teade enamat kui kummastust. Seetõttu saatsime keskkonnaministrile ja ministeeriumi juhtivametnikele üle kuue lehekülje pikkuse selgitava kirja, milles selgitasime taas oma tegelikke motiive ja kavatsusi. Leiame, et keskkonnaministeerium süüdistab valeandmete levitamises ja kohtu aja raiskamises organisatsiooni, kes on juba üle kümne kuu katsunud riiklike ametkondade ning puidurafineerimistehast kavandavate ettevõtjatega kontakti saada, arutlemaks teema üle, miks meie ühenduse esindatavad huvigrupid sellise investeeringu vastu on.

Metsasõprade vabaühendus pole pöördunud kohtusse mitte tahtmisest vaenu õhutada, vaid siirast murest Eesti metsade, vete ja looduse pärast ning soovist alustada riigis tõelist metsanduslikku dialoogi, mille tulemusel kaasataks järgmise kümnendi metsanduse arengukava planeerimisse võrdselt kõiki huvirühmi – sh tavalisi Eesti inimesi, mesinikke, seene-ja-marja korjajaid, jahimehi, kalureid, loodusturismi ettevõtjaid, suuri ja väikeseid metsaomanikke, püsimetsanduse harrastajaid, metsandusettevõtjaid, puidutööstureid, teadlasi, keskkonnakaitseorganisatsioone, kaitseliitlasi, looduslike pühapaikade austajaid, rahvameditsiini ettevõtjaid ning kõiki teisi, keda meie metsade kui Eesti maastiku olemusliku osa ja peamise ressursi käekäik otseselt puudutab.

Minister luges enda pressiteates ebanormaalseks selle, et EMA pöördus kodanike õiguste kaitsmiseks kohtusse. Õigusriigis ei peaks see asjaolu eristama normaalseid ja ebanormaalseid. Mõne sõnaga kohtuasjast. Esitasime möödunud reedel määruskaebuse Tallinna ringkonnakohtule, toetudes Århusi konventsioonile ja Euroopa parlamendi ning nõukogu direktiivist tulenevale kaebeõigusele, kuna tehase rajamise puhul on kodanikud ja huvigrupid algsest otsustusprotsessist tegelikult kõrvale jäetud. Kaasamiseks ei loeta turunduslikke lehelugusid ja -uuringuid või investorite kodulehele üles pandud multifilme. Kokkuvõttes on inimeste jaoks tehase asukohast märksa olulisem hoopis küsimus, kas selline tehas üldse vastab tänase Eesti inimeste ja tulevaste põlvede soovidele.

Kui tehase investorite ehk Est-For Investi eestkõnelejad Margus Kohava ja Aadu Polli on algusest peale rõhutanud, et tehas ei too kaasa raiemahtude suurenemist, siis sama kaua on EMA ettevõtjatele ja riiklikele ametkondadele selgitanud, et raiemahtude teema üksi polegi tehase puhul suurimaks mureks. Väga ettevaatlikuks teeb hoopis tõsiasi, et suure puiduvajadusega tehase üle langetatakse otsust paralleelselt uue metsanduse arengukava ette valmistamisega. Ilmselgelt survestab see raiemahtusid jätma senisele tasemele või siis suurendama, millist võimalust ka tehase rajamisele eelnenud sotsiaalmajanduslikus analüüsis mainitakse. Samal ajal räägivad säästva metsanduse pooldajad, et viimase arengukava jooksul toimunud üleraiumise kompenseerimiseks tuleks kehtestada nii-öelda kompenseeriv arengukava, mille tulemusel järgneva kümnendi raiemahtusid hoopis langetataks, et meie loodus ning metsavarud saaksid vajalikul määral taastuda.

Seega oleme jõudnud EMA ja puidurafineerimistehase kavandajate metsandusvisiooni olemusliku erinevuseni – Est-For Invest leiab järjekindlalt, et praegused raiemahud on aktsepteeritavad ning nende alusel võib planeerida järgnevate aastakümnete metsanduspoliitikat. Säästva metsanduse pooldajad seevastu leiavad, et praegu kehtiv metsanduse arengukava on olnud Eesti loodusele liiga koormav ja seepärast oleme pannud kõik oma lootused järgmiseks aastakümneks koostatavale metsanduse arengukavale, mille ette valmistamine peaks algama juba järgmisel aastal.

Oma üleeilses pressiteates leidis minister Kiisler, et tehase keskkonnamõju kohta pole midagi teada, kuna keskkonnamõju hinnangut alles hakatakse koostama. Soovime ministeeriumile paari sõnaga selgitada, kuidas keskkonnamõjude hindamist kui protsessi teostatakse ning millised on selleks hindamiseks vajalikud andmed.

Praeguseks hetkeks on Est-For Investi meeskond selgitanud, et hiiglaslik tehas vajab 3,3 miljonit tihumeetrit puitu aastas, kompenseerides selle praegu ekspordiks mineva paberipuu ning puiduhakke arvelt. Kõnealune 3,3 miljonit tihumeetrit on baasiks tehase esmasele keskkonnamõjude hindamisele, sest sellise koguse garanteerimisega planeeritakse järgneva aastakümne metsanduspoliitikat 2011-2020 aastani kehtiva arengukava eeskujul. Seega pole tehase toorainevajaduse kompenseerimine praegu ekspordiks mineva puidu arvelt ühiskonna ootustega otseses seoses, sest säästva metsanduse kontekstis saab esmaseks hoopis raiemahtude kahandamise vajadus.

Lisaks tehase tööks vajalikule puiduhulgale on teada ka tehase tööprotsessiks vajalik pinnavee hulk, mis on kuni 30 kuupmeetrit valmistoodangu tonni kohta ehk kuni 25,5 miljonit kuupmeetrit aasta kohta. Seda vett soovitakse võtta Emajõest ning see moodustab ligikaudu 1,3 protsenti jõe keskmisest vooluhulgast. Ilma igasuguse keskkonnamõjude hindamiseta on selge, et m i n g i s u g u s t mõju üle kogu maailma oma saastavuse poolest tuntud tselluloositööstus meie keskkonnale avaldab, mõjutades otseselt kolmandikku kogu Eesti vesikonnast. Olgu veel ära öeldud, et investorite poolt näiteks toodud Stendali tehase poolt kasutatav Elbe jõgi on Euroopas suuruselt neljas jõgi, mis on sadu meetreid lai ja mille vooluhulk on kordades suurem kui Emajõel. Ometi soovitakse Emajõe äärde ehitada täpselt sama suur tehas. Meile pole toodud näiteid selle kohta, et kusagil Põhja-Euroopas ehitataks nii suuri tselluloositehaseid sedavõrd väikeste veekogude äärde nagu seda on Emajõgi. Miks on siis vaja avalikkust valede näidetega eksitada?

Puidu- ja veevajaduse kõrval on teada ka tehase tootmisvõimsus – selleks planeeritakse keskmiselt kuni 750 000 tonni biotooteid aastas. Lõpptoodang läheks ekspordiks ja tehasega kaasneks umbes 200 töökohta. Kokkuvõtteks on meie ühendus seisukohal, et juba need andmed on tehasele esmase keskkonnamõjude hindamise tegemiseks piisavad ning küllaltki kõnekad, et anda ühiskonnale õigus tehase rajamise osas juba eos kaasa rääkida.

Kuna minister Kiisler nimetab EMA tegevust avalikkuse ees ilma pikemate selgitusteta «absurdseks», siis palume siinkohal härra Kiislerit enne, kui minister edasiste EMA puudutavate avaldustega esineb, tutvuda meie kodulehega. Sealt on võimalik täpsemalt lugeda meie poolt püstitatud probleemide ning nende võimalike lahenduste kohta, sest praegusel hetkel tundub, et minister on meie kohta sõna võtnud organisatsiooni tegelikku tööd tundmata.