Merle Jääger: kolime kõik pilve peale

Merle Jääger. Foto: Kristjan Teedema

Milliseks kujunevad elu ja inimsuhted maal, kui sularaha ära kaob? Näitleja Merle Jääger visandab kujuteldava pildi.

Juhtus minuga augustis selline piinlik lugu, et arve pealt sai raha otsa. Kindlustusfirmad ja pank saatsid mulle mobla peale meeldetuletavaid sõnumeid, ent ma olin sunnitud neid ignoreerima, sest viibisin maal. Isegi kui mul oleks sel hetkel majas elekter ja internet olnud, poleks ma saanud libletki liigutada, rahavoogudest rääkimata.

Taskud sulast pungil, aga toppida kuhugi pole. Mutiauku või? Käed-jalad maakal tööd täis, kibe saagikoristusaeg ja nii edasi; ei hakka nüüd niisama linna kah sõitma. Löö kütusekulu või piletiraha veel otsa, nagu kalliks läheb see arvetasumine.

Vastseliinas sai vahepeal käidud, aga seal on vaid väljavõtuvõimalus. Abi ei miskit. Sularaha saab ju kodusest Obinitsa poest kätte kah, kui vaja, kui arve peal on. Eks ma siis venitasin seda tasumistundi oma paar nädalat. Tuhat vabandust ja tänu kannatlikkuse eest!

Toona meenus mulle meie endise presidendi idee, et sularaha võiks üldse käibelt kaduda.

Seda mõtet ajus veeretades püüdsin ette kujutada elu maal. Tellin naabrimehe käest koti karuleid. Ilus suur «Laura», mu lemmik. Ütleb hinna.

«Kas teen sulle kohe ülekande või kannatad homseni?»

«Tead, tee kohe, aga kanna hoopis Ülo kontole, ma jäin talle keevitamise eest pisut võlgu.»

«Kas sa saad siis selle minu ühe koti kartulitega kogu summa kaetud või?»

«Ei, ma viin Väinole ja Eldurile ja Antsule ka. Ma lihtsalt mõtlen, et mis neist väikestest summadest ühelt arvelt teisele solgutada, pank võtab ju midagi vahelt ka.»

Poe juures tuleb masina manu Kallekene: «Kuule, ole hea, saad mulle paar eurot üle kanda, suitsurahast jääb puudu.»

«Okei, ütle oma arvenumber, ma sõidu peal kannan, kiire on nagu.»

Marjade ja seente kokkuostja sealsamas kõrval kaalub, takseerib kaupa ja teeb muudkui ülekandeid nii mis vuhiseb.

Laps tahab minna poodi jäätist ostma, ema näitab talle kõigepealt nutitelefonist külmletis leiduvate maiuste pilte ja kui järeltulija on meelepärase välja valinud, kannab lapsevanem tema kontole täpselt vajaliku summa, ei sentigi rohkem. Jääbki ära see mõnu, et minna sularahaga poodi, vaadata, uurida, arvutada ja otsustada, kas ma ikka võtan selle jäätise või hoopis odavama, siis saan ma ehk limonaadi ka. Raha muutub abstraktseks substantsiks.

Kui siit veel edasi mõelda, siis miks peaks naabrimees mulle üldse päris kartuleid tooma, äkki saaks virtuaalsetest kah kõhu täis. Või siis lasen juurikad 3D-printerist välja. Pestud ja kooritud kujul. Veel parem praetult! Voh!

Abikaasa on teinekord ikka täielik tropp. Virtuaalne perekond, see on ideaalse tuleviku mudel: kui mõni neist isikuist ikka korralikult üle viskab, võib nad välja lülitada või ümber disainida. Laps saaks hamstri, kes kunagi ära ei sure. Rohi õues on juba nii programmeeritud, et kasvab teatud kõrguseni ja kõik, murutraktor muutub kasutuks. Minu peenardele ei tüki ilmaski umbrohi ning muld väetab end ise. Jne. Jne.

Paar nädalat tagasi leidsin teatri valvelauast käsitsi kirjutatud kirja. Gümnaasiumineiu soovis minuga kokku saada, et arutada ühte huvitavat projekti. Muidugi, ma helistasin talle. Kasvõi selle heas eesti keeles käsitsi kirjutatud kirja pärast. Aga mitte ainult.