Kohalikud valimised 2017

FOTO: Sakala

Sageli kuuleme televiisorist või loeme lehest sotsioloogilise uuringu tulemusi, mistõttu saame teada, kui palju inimesi toetab ühte või teist erakonda või poliitikut. Nende küsitlustega on nii, et paljuski oleneb tulemuste kattumine päris eluga mitmest nüansist, alustades tegijate professionaalsusest ja lõpetades sellega, et mõnel juhul ei taha inimesed oma eelistusi ausalt välja öelda. Seepärast on valimised omalaadi sotsioloogiline uuring ühes sadade tuhandete respondentidega, mis aitab meil inimeste eelistustest täpse pildi kujundada. See on ka pühapäevaste kohalike valimiste üks vahetuid tulemusi: pilt läheb selgemaks.

Mille põhjal keegi oma valiku langetab, on erinev. Kahtlemata ei ole valijaid, kes on erakondade programmidega lähedalt tuttavad, eriti palju. Sellegipoolest on palju neid, kes üritavad end nii enne kui ka pärast valimisi uudistega kursis hoida.

Poliitikule on kõige defitsiitsem ressurss, mille eest võidelda, tähelepanu. Kuna tänapäevase poliitika mõte on kommunikatsioon, on edukas poliitik eelkõige suurepärane suhtleja. Selline, kes tekitab usaldust. Kui kunagi õpetas Aristoteles, et inimestes äratab usaldust eelkõige õilis inimene, siis tänapäeval see nii ei ole, kuna õilsad inimesed on sama haruldased kui ükssarvikud keskajal. Seepärast tulevad poliitiku puhul mängu teised tegurid: kompetentsus, kvalifikatsioon, kuulsus ja isiklik sarm. Nagu osundavad uurimused, mängib olulist rolli ka välimus. Pole saladus, et osa valijatest teebki oma lõpliku valiku selle järgi, kuidas näeb üks või teine kandidaat välja või millist värvi on erakonna plakat.

Paraku pole praegustel valimistel erakondade lubadused otsuse langetamist kergemaks teinud, kuna üldjoontes on nad lubanud taas seda, mida nad on alati lubanud: raha ja kellelegi koht kätte näidata. Absurdina mõjus kohalikel valimistel häälte peibutamine 13. palga, suurema palga või lastetoetusega. Nende küsimuste reguleerimine ei kuulu valla- või linnavolikogude kompetentsi. Veel vastutustundetum oli hirmu kasutamine valimiskampaanias. Valijaid hirmutati natside, sisserändajate, eestlasi venelaste ning venelasi eestlastega. Hirmust raevuni on väga lühike samm, kusjuures mõlemad on olemuselt destruktiivsed emotsioonid.

Kõigist puudustest hoolimata ei tohi unustada, et õigus hääletada on antud kõige kõrgema seadusega – Eesti Vabariigi põhiseadusega. Valimistel osalemine räägib sellest, et on olemas tõeline, mitte deklaratiivne kodanikupositsioon, ja sellest, et me ei ole ükskõiksed selle suhtes, mis toimub meie kodulinnas või -vallas. Kodanikud, kes kasutavad oma häält ega viska seda niisama prügikasti, on ära teeninud meie kõigi austuse.