Malaisia p(r)ohmakas

Taavi Rõivas Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Võim, alkohol ja naised on ohtlik kombinatsioon. Et sellesse lõksu kukkus värskelt kümnendi poliitpulma pidanud ekspeaminister Taavi Rõivas (38), lisab asjale muidugi kuhjaga värvi.

Olukord on aga absoluutselt etteennustamatu. Kummale poole kaldub lõpuks avalikkuse poolehoid? Kas pattu kahetsenud Rõivas võidab avalikkuse kaastunde ning temast saab kannatanu ja väidetavast ahistamise ohvrist hoopis paha?

Mängus on inimeste saatus. Ühel pool säravat poliitkarjääri ehitanud, muinasjutulise pereeluga uhkustanud Taavi Rõivas ja teisel tavaline noor naine Annika (nimi muudetud – toim).

Selles loos on paras annus dokumentalistikat. Rõivase superpulmadest pidi saama üks kandev osa noore ja ambitsioonika poliitiku muinasjutulises eduloos. Vähem kui kaks kuud pärast pulmi on muinasjutust saanud aga draama.

Sest Malaisia pilvelõhkuja katusebaaris tarbiti mõni nädal tagasi ohtralt džinni toonikuga, kellegi silmad olid hukutavalt saatuslikud ja nende lummuses tantsupõrandal kiirelt kerkinud testosterooni tase juhatas asjaosalised kahtlasevõitu olukorda külmkappide vahele. Mage lugu, kui rääkida avalikust eeskujust ja Rõivase senisest väljapoole peegeldatud perepea kuvandist.

Ent siin tulevad mängu muud tegurid. Esmalt end ahistatuna tundnud noor naine, keda teema rambivalgusse tõstnud ajakirjandusel on moraalne kohustus kaitsta. Muidu ei julge keegi tulevikus sellesarnaseid «lugusid» avalikustada. Kuid kaitsmisel on oht ületada piire.

Uudiste virvarris ei mäleta skandaalijärgsel päeval enam keegi, et ohver ise vägistamist ei maini, kuid vastaspool saab nii võimaluse seada kahtluse alla kogu teema. See on juba PR-tegelaste hall mängumaa ja poliitilise ringkäenduse korruptiivne taimelava.

See, mida PR-tiim ekspeaministriga neljapäeval tegi, oligi muljet avaldav – ta sõidutati Tartust reservõppuselt Tallinna, järgnes kahetsus telekaamerate ees, toetav abikaasa jutusaates demonstratiivselt kätt põlvel hoidmas, ilmselt tulevad lähiajal mängu lapsed ja muu selline atribuutika.

See võib olla lääge, kuid see töötab. Peaaegu alati. Tavaline inimene on oma tunnetega manipuleeritav. Kõigile on niigi selge, et midagi seal Malaisia panoraambaaris, Luisa silme alt ära olles, Taavi ja Annika vahel ikka toimus.

PR-meeste töö on nüüd keevitada inimeste mällu teadmine, et tegemist oli vaid sobimatult lähedase tantsuga. Ei midagi enamat, vaid üks tants. Kas te suudlesite teda? Rõivas eitab, kuid ei lasku detailidesse, sest see oleks lõks.

Rõivas keerutab – ütleb, et tema tõde on teine, kasutab väljendeid «massiivne rünnak» jms. Eitamist võiks tema seisukohast asjaolude ebasobival kokkulangemisel – näiteks baari turvalindi väljailmumisel – käsitleda hiljem valetamisena. Seda ei saa poliitik endale lubada. Suudluse kinnitamist ei saa endale lubada aga värske abielumees.

Rõivas käitub täpselt nagu PR-õpikus: ei süüdista kedagi, palub vabandust, loobub kõrgest ametist. Nii hakkabki vaikselt selles teemas rahva poolehoidu sümboliseeriv diagramm kalduma kannatanu poolelt teises suunas. Väidetavast ahistajast saab hoopis kannataja. See on peen retoorika.

Siin on aga peidus üks suure plahvatusjõuga oht. Mis juhtub, kui avalikku diskussiooni astub uus ohver? Kui neid ei ole, on kõik suurepärane. Kui on veel, puruneb kõik miljoniks killuks. Malaisia p(r)ohmaka järelnähud on pikad.