/nginx/o/2017/10/13/7207751t1h125c.jpg)
Iraagi Kurdistani ja Kataloonia iseseisvusreferendumite järel on mitmed vaatlejad ennustanud tõelist referendumite paraadi. Kindel on see, et tuleval aastal hääletatakse iseseisvuse küsimuse üle Prantsusmaa meretaguses departemangus Uus-Kaledoonias ja 2019. aastal Paapua Uus-Guineale kuuluval Vaikse ookeani pisisaarel Bougainville’il. Õhus on šotlaste uus iseseisvusreferendum, nagu ka Bosnia serblaste oma, lähitulevikus pole välistatud Gröönimaa ja Fääri saarte iseseisvumine Taani alt.
Kataloonia, eriti aga Iraagi Kurdistani näitel võib öelda, et iseseisvumine saab tänapäeval toimuda eelkõige kokkuleppel emamaaga. Iraagi Kurdistan on juba faktiliselt iseseisev, Bagdadil puudub nende üle igasugune kontroll. Iraagi sõjaväel ja politseinikel on koguni keelatud Kurdistani siseneda ning Iraagi kurdidel on oma, 200 000 mehest koosnev sõjavägi.
Poliitiliselt ja majanduslikult on tegu selle rahutu regiooni ilmselt ühe kõige stabiilsema piirkonnaga, mille naftavarud on maailmas suuruselt kuuendal kohal. Iraagi Kurdistani pealinnas Arbīlis on omad diplomaatilised esindused paljudel välisriikidel, teiste hulgas isegi Soome konsulaat. Samas on selge, et kuniks ei tunnusta Iraagi Kurdistani iseseisvust Bagdad, ei tee seda ka keegi teine, ehkki nagu teiste piirkonna riikide puhul on ka Iraagi näol tegemist kunstliku moodustistega, mille praegused piirid on kunagi maha märkinud briti ja prantsuse kolonisaatorid.
Võtame kaks konkreetset Euroopa juhtumit, Šotimaa ja Kataloonia. Pikemas perspektiivis – mitte homme ega täna, aga kaugemas tulevikus – on Šotimaa iseseisvus Kataloonia omast tõenäolisem. Šotlased käitusid aastal 2014, kui hääletati iseseisvumise üle, igati pragmaatiliselt. Nad mõistsid, et Euroopa Liit ei taha neid ilma Inglismaata, ja said aru, et Londoni äriringkonnad pööravad neile selja, kui nad lahku löövad.
Selles olukorras otsustasid šotlased, et pole vaja Inglismaast lahku lüüa. Nüüd aga on olukord kardinaalselt muutunud, kuna Suurbritannia lahkub euroliidust ning kahjuks on tegemist protsessiga, mida pole võimalik ümber pöörata. Šotimaa ei kiirusta kuhugi. Ei rabeleta politseinikega, ei loobita kive, kuid on näha, et oodatakse vaikselt ja kannatlikult oma hetke ning asjaolud on hakanud arenema iseseisvuslaste kasuks.
Kataloonial sääraseid väljavaateid pole ning kui Hispaania keskvalitsusel on tarkust, siis talitatakse katalaanidega nii, nagu tehti omal ajal baskidega, pakkudes neile võimalikult suurt autonoomiat ja laialdasi privileege. Sel juhul võib keskvalitsus selle territooriumi säilitada, samas võidaksid katalaanid oma olukorrast maksimaalselt.
Viimase aja skandaalidest ja kirgedest hoolimata on võimatu ette kujutada, et Kataloonia võiks olla iseseisev. Kuni seda ei tunnusta Madrid, ei tunnusta seda ka ükski Euroopa Liidu riik.