Ants Johanson: vimmane lahmimine – Eesti ja õhtumaade uus reaalsus?

Ants Johanson Foto: Erakogu

Mõistus tõrgub omaks võtmast, et nõukogudeaegne aparaat töötab ikka veel. Et vimmane lahmimine ongi nõnda paljudele meist loomulik kõneviis. Et selline ongi nüüd Eesti ja õhtumaade uus reaalsus, kirjutab kultuurikorraldaja Ants Johanson.

Kes hääd ei tee, see hakkab kurja tegema. (Eesti vanasõna)

Nõukogude aparaat hakkas poole sajandi eest hävitama rahvuslikku eliiti – tapeti, viidi vägisi või sunniti lahkuma juhtivad kultuuri- ja äriinimesed, ohvitserid ja õpetlased.

Minu vanaema Mari oli suure mulgi talu perenaine. Mõni aasta ülikoolis käinud maanaine, kes kõneles mulgi, kirja- ja kaht võõrkeelt. Temast sai kulak – jäi ilma kodust ja saadeti turbatööstusesse paranduslikele töödele ning isatalust ilmajäämine kurvastas teda ta päevade lõpuni.

Tema kaasa, mu vanaisa, oli sepa poeg, külakooli haridusega lahke tegelane, kes kogu elu kõiksugu masinatel töötas. Ka asumisel. Ta olla olnud võrratu tenor. Arvan mäletavat, et õppisin lugema, lugedes talle ette Edasit. Tema ütlemistest on mul enim meeles mulgikeelne rahustav «oodi-oodi».

Emaisa oli aga õpetaja ja kirjamees, pärit ühest Järvamaa kasina talu suurest perest. «Meie peres aeti asju ilma häält tõstmata,» ütles kord tädi, kui nende pere elulaad jutuks oli.

Me suvekodu naabertalu peremees oli Hirbaum. Ta oli olnud kalur juba enne sõda, aga sai seda tööd teha ka nõukaajal, kuigi pidi alati oma mereleminekud vene piirivalvurite juures registreerima. Ma ei tea siiani, mitu aastat see toona umbes 70-aastane sitke vanamees koolis oli käinud, aga ta oli tark ja südamlik inimene, kes elu lõpuni võluvalt pehmet rannamurret kõneles.

Lehtedes, raadios ja televiisoris räägiti teistmoodi – uudised olid enamasti ideoloogiast tiines kantseliidis, filmides aga kõlas enamasti «lihtsa töölisrahva» või sõdurite keel. Eriti vene filmides, mida kõige rohkem nägi. Ka haritumad inimesed püüdsid avalikes sõnavõttudes «lihtsalt» rääkida, et mitte «mandunud kodanliku elemendi» silti külge saada. Soldatite ja blatnoikeel – vangide kõnepruuk oli ühiskonnas omal moel lausa au sees (ja aadli kõnepruuk põlu all), kui võtta näiteks kas või Vladimir Võssotski laulude populaarsus. Ja ka koolis – mäletan, imestasin alati, kui paljud oma vanemate kohta «mutt» või «vanamees» ütlesid – kas oli piinlik oma lähedastest normaalselt rääkida?

Aga ei mäleta ma, et nemad, tänapäeva mõõtkavas pigem harimatud maainimesed, oleksid endale lubanud sellist lamedat mõtet ja keelt, milles praegu suhtlevad paljud erimeelsed (igaüks leiab kommentaariumides ja mujal ühismeedias sadu näiteid)! Ka nõukaajal kiruti ahistavat korda, sunnismaisust, karjerismi, ahnust, bürokraatiat ja laste kuuldes küllap paljudest asjadest ka ei kõneldud, aga sellist ühemõõtmelist ärapanemist endale lihtsalt ei lubatud – taheti olla viisakad ja kultuursed inimesed.

Mõistus tõrgub omaks võtmast, et too alulnimetatud aparaat töötab ikka veel. Et vimmane lahmimine ongi nõnda paljudele meist loomulik kõneviis. Et selline ongi nüüd Eesti ja õhtumaade uus reaalsus.

Sellele vaatamata, kõlagu see pealegi pehmolt või lumehelbeliselt ja ilma kantseliidi ning poliitkorrektsuseta: oleks ju suurepärane, kui meie ise oleks need, kes ei luba endale lamedust, vaid oleksime piinlikkuseta kultuursed, viisakad, lugupidavad, armastavad, vaimukad, heatahtlikud, inimlikud ... .