/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Mis eristab enesemääramist nõudvaid liikumisi Kataloonias, Krimmis, Kosovos, Québecis ja Šotimaal? Miks peab Lääs Krimmi ühinemishääletust Venemaaga kehtetuks, kuid käsitleb Kosovot suuresti riigina, küsib BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Need võivad tunduda raskete küsimustena, seda eriti nende jaoks, kes veetsid külma sõja aja vangistatud rahvaste õiguste eest võideldes.
Kõige kasulikum raamistik on moraalne ja ajalooline kontekst. Aastateks 1989-1991 oli kommunistide totalitaarne võim ja Kremli kolonialism jätnud endast maha niivõrd mürgise pärandi, et riigid valisid endale kõige mugavama tee vabaduseni ja maailm aplodeeris. Kaotajate kaebused – näiteks Eestisse ja Lätisse paika jäänud Nõukogude-aegsed migrandid – asetusid põhirahvaste õiguste kõrval teisejärgulisele positsioonile. Impeeriumite lagunemine on segane, kuid ohvrite huvid tuleb seada esikohale. Süü segaduse eest tuleks asetada mujale, peamiselt imperialistidele.
Sellega on seotud küsimus perifeeria kohtlemisest keskuse poolt. Belgradi võimud olid Kosovot aastaid karmikäeliselt valitsenud, Ukraina keskvõim seevastu oli andnud Krimmile helde autonoomia. Sajad tuhanded kosovarid põgenesid aastatel 1998-1999 Slobodan Miloševići režiimi sissetungi ajal oma elu päästmiseks. Krimmis elavad venelased aga nautisid tegelikult paremaid poliitilisi vabadusi ja õiguskaitset kui nende kaasmaalased Venemaal. Tõeline inimõigusprobleem puudutas krimmitatarlaste kitsikust. Nende olukord on praegu palju hullem.
Neid põhimõtteid rakendades tuleb pidada olevikku minevikust tähtsamaks. Ajaloolise ebaõigluse kadumine inimmälust on kurb, aga praegu elus olevate inimeste õigused on neist tähtsamad.
Neile, kes püüdlevad enesemääramise poole seaduste valitsetud demokraatlikus riigis, võib meeldida rahvuslikus vabadusvõitluses osalenute romantiline sõnavara, aga neil ei ole tegelikult sellele õigust.
Kõigile oma muredele vaatamata ei ole Kataloonia Hispaania poolt «okupeeritud» viisil, nagu Eesti, Läti ja Leedu olid okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Inglismaa ei rõhu Šotimaad; aeg-ajalt koheldakse teda üleolevalt või ignoreeritakse, aga see põhjustab kõigest ärritust.
Keskvõimul ei ole samas blankovekslit mis tahes neile sobiva valitsemisviisi säilitamiseks. Puhtalt õiguslik lähenemine osutub tõenäoliselt viljatuks, eriti kui seda kehtestatakse jõuga. Hispaania valitsus ei näi seda mõistvat.
Eraldumisega seotud küsimused väärivad aga läbimõeldud ja kiirustamata kaalutlemist. Esmalt on tähtis määratleda «demos», mis on otseselt või kaudselt otsustajate kogum. See võib asuda asjassepuutuvas piirkonnas, aga hõlmata niisamuti üht teist tasandit – rahvusparlamenti. Suur tähtsus on ka õiguslikul raamistikul: põhiseaduse olemasolu korral tuleks seda järgida ja mitte rikkuda. Kui seda tuleb enesemääramise võimaldamiseks muuta, peavad muutuste eestkõnelejad esitama vajaliku toetuse kogumiseks oma argumente eriti veenvalt.
Küsimused, mis puudutavad läbirääkimisi enesemääramise üle, on keerukad, tähendades, et referendum ei pruugi olukorra lahendamisele kaasa aidata. Rahvahääletus põhjustab vastandumist olukorras, kus eesmärk peaks olema konsensusele jõudmine, ja võib pakkuda vastust ühele küsimusele, aga tõstatada teisi. Enamgi veel, valik ei pruugi olla binaarne otsus täieliku iseseisvuse ja status quo vahel: liberaaldemokraatlikus poliitilises korralduses on paljusid keelelisi, kultuurilisi või usulisi erinevusi võimalik lepitada autonoomiaga.
Viimaks, väline sekkumine on kasutu. Kui kohalik separatistlik liikumine saab avalikku või varjatud toetust välisjõult, hakkab see piirkondliku identiteedi ehtsa väljenduse asemel paistma ohuna riiklikule julgeolekule. Kui see väline jõud on Kreml, peaksid häirekellad lööma kõrvulukustavalt kõvasti.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.