:format(webp)/nginx/o/2017/10/12/7204065t1h2666.jpg)
Ohtlikult sageli ei märka inimesed oma lihtsameelsuses ja mugavuses, et see halastamatu kiskja võib võtta võimu inimese üle. Seda ei saa juhtuda siis, kui inimene ei võitle mitte välismaailma, vaid iseendaga. Tuleb võidelda selleks, et saada inimeseks, olla inimene ja jääda inimeseks, kirjutab Jaanus Rooba.
Tänane ühiskond on üha teravneva probleemi ees, mis seisneb liigses äärmustesse kaldumises. Hetkel ilmneb see teravalt näiteks meie valimisvõitluses. Liialt paljude valimisreklaamide sisuks paistab olevat teistele võimalikult efektsem ärapanemine. Oleks justkui välja kuulutatud võistlus – kes suudab vingemalt teisi maha teha, on võitja.
Kurvaks teeb, kui teisi inimesi alandades üritatakse ennast ülendada. See on nagu mingisugune painaja, mis haarab inimesi enda kütkeisse, sest vastandumist lausa nauditakse.
Kahjuks muutub selline kirglik vastandumise tuhin meile ette antud mustvalge pildina üha ahistavamaks, sest sisulises mõttes jõutakse sellisel moel loosungini «Kes ei ole meie poolt, on meie vastu».
Selle tagajärjel mõistetakse avaramate vaadetega inimesed mõlema äärmuse poolt hukka. Nii taunitakse suuremeelsust ja väiklus kiidetakse heaks. Inimväärikus on ohtlikult taandumas.
Sellises vaimses õhkkonnas on kultuurielule omase hingeharimise asemel kohane leida maailma hädade põhjuseid alati kusagilt mujalt kui iseendast. Ehk siis leida tuleb vaenlane, kes on minu hädades süüdi. Küll oleks hea elu, kui see kõiges süüdi olev vaenlane väljaspool mind ennast, kelle vastu tuleb võidelda, saaks maha surutud ja võidetud …
Ajaloole toetudes võime näha sellises võitlevas hoiakus lühinägelikkust, mis meie elu paremaks ei muuda. Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» kolmandas osas ilmneb, kuidas suures võitlustuhinas inimkonna vabaduse nimel võib inimene kaotada hoopis iseenda ja muutuda oma tegudes justkui halastamatuks kiskjaks. Peategelane Indrek elas läbi, et mõisapõletajatest said mitte uue elu loojad, vaid teiste inimeste loodu hävitajad, kes ka ise lõpuks hukkusid.
Ohtlikult sageli ei märka inimesed oma lihtsameelsuses ja mugavuses, et see halastamatu kiskja võib võtta võimu inimese üle. Seda ei saa juhtuda siis, kui inimene ei võitle mitte välismaailma, vaid iseendaga. Tuleb võidelda selleks, et saada inimeseks, olla inimene ja jääda inimeseks.
Juba eesti kultuuri üks alustekstidest, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loodud «Kalevipoeg» räägib meile sellest inimhinge osaks olevast võitlusest. Olulised sündmused kulmineeruvad «Kalevipoja» lõpuosas, kus Kalevipoeg on asunud võitlusse Sarvikuga ja lõpuks aheldab ta. Lihtsustatud mõttes võib võtta seda tänapäeva inimese jaoks võrdpildina, mille mõtteks on inimese madalama loomuse valitsemine.
Näiteks Oskar Lutsu loomingus armastame sedasama inimlikkuse püüdu, mille tunneme südamega ära, aga teadvustada enamasti ei suuda. Kirjanik on seda üleva üleskutsena väljendanud «Tootsi pulmas», kus apteeker innustab noorpaari kuldsete sõnadega:
«Just teie poole, noored, pööran ma nüüd. Ärge kartke elu! Ärge kartke vaeva ja valu! Elule lähemale – on jumalale lähemale. Ärge kartke võitlust – võitluses eluga, tähtsam on, kas olete saanud võidu e n e s e üle. Siis vaatate kord tagasi oma tegurõõmsa, teguvõimsa elu peale ja võite rahulikult õhtule minna, teadmises, et olete andnud kõige paremat, mis teil oli anda. Ikka edasi, üle hädade ja ohtude inimliku kõrguse poole, et need, kes teid mõistavad, võiksid öelda: Teie inimlik kõrgus!... Elagu elu!»
Euroopa kultuuri ja samas ka poliitilise elu hälli juurde pöördudes võime leida, kuidas filosoof Aristoteles õpetas kuldse kesktee poole püüdlemist eetilise käitumise alusprintsiibina.
Oma «Nikomachose eetikas» innustab ta äärmusi vältides kuldset keskteed harjutama, et saavutada eetilisust ja seda hoida, et selline harjutamine muutuks harjumuseks. See on järjepidev töö iseendaga.
Aristoteles nägi poliitika tuumana eetikat. Ilma eetikata ei ole võimalik teha poliitikat, mis oleks ühiskonna teenistuses. Täna räägitakse sellest kui riigimehelikkusest. Ehk siis äärmustesse kaldudes kaob eetilisus ja sellega koos ka riigimehelikkus.
Hinge harimine, hinge eest hoolt kandmine annab inimesele hingehariduse ja seda tehes luuakse kultuuri, mis salapärasel viisil hoiab ära kõik välised sõjad. Sest inimene, kes on võitlemas iseendaga, oma ebatäiuslikkusega, on nii «hõivatud», et tal pole enam mahti teistega võitlusse asuda. Kui Arvo Pärdi käest küsiti, kes on tema suurim õpetaja, vastas ta: «Minu iseenese ebatäiuslikkus. Kui sellele õigest otsast peale vaadata.»
Tänu oma sisemisele võitlusele õpib inimene nägema ka teiste inimeste võitlust. Ta märkab, et iga inimene on oma erilisel moel pidamas oma võitlust, mis on alati austust ja lugupidamist väärt.
Saame seega hinge harimises näha ka koostöö allikat, sest ilma lugupidamiseta ei saa luua inimlikult usalduslikke suhteid. Sellest allikast joomise läbi muutub teiste inimeste alavääristamine ja naeruvääristamine mõeldamatuks. Ilmneb inimeseks olemise pühadus.