Pärtel Piirimäe

FOTO: Erakogu

«Teada, niipalju kui on võimalik teada, inimeste mõtteid üldinimlikult olulistel teemadel; uurida, kuidas need mõtted on tekkinud, kombineerunud, omavahel suhestunud või vastandunud, ning kuidas nad on seotud inimeste ettekujutuste, emotsioonide ja käitumisega – see ei moodusta küll kogu valdkonda, mida me nimetame ajalooks, ent see on ajaloo eraldiseisev ning elutähtsaim osa. Sest ehkki keskkonnatingimused, mis ei tulene kellegi mõtlemisest või planeerimisest, on olulised faktorid ajaloolises protsessis, on ajaloo kangelaseks – või antikangelaseks – siiski Homo sapiens; ning intellektuaalse ajalookirjutuse üldiseks eesmärgiks on kujutada seda mõtlevat olendit oma kõige iseloomulikumas tegevuses.»

Nii kirjutas Johns Hopkinsi ülikooli filosoofiaprofessor Arthur Lovejoy enda asutatud ajakirja Journal of the History of Ideas esinumbris, mis ilmus 1940. aasta jaanuaris. Lovejoy nägi oma peamise ülesandena mõtteloo – paralleelsete nimetustena olid tal kasutusel ka «ideede ajalugu» ja «intellektuaalne ajalookirjutus» – eluõiguse tõestamist iseseisva distsipliinina traditsiooniliste ajaloovaldkondade, aga ka filosoofia, kirjandusteaduse ja kunstiajaloo kõrval. Lovejoy üleskutsetel oli mõju – või siis tabas ta suurepäraselt ajastu vaimu. Esimene mõtte- ja teadusloo õppetool oli loodud Rootsis Uppsalas juba 1932. aastal, aga laiemalt hakati lääne ülikoolides mõtteloo uurimist ja õpetamist arendama just pärast Teist maailmasõda.

Murranguliseks ajaks mõtteloo valdkonna arengus kujunesid 1960.–1970. aastad, mil esile kerkis kolm uut metodoloogilist suunda: nn Cambridge’i koolkond Inglismaal, mõisteajaloo koolkond Saksamaal ning Michel Foucault’ «arheoloogiline» ehk «genealoogiline» meetod Prantsusmaal. Siinkohal ei ole ruumi laskuda nende suundade eripäradesse, vaid pigem püüan välja tuua teatava ühisosa. Kõiki neid koolkondi iseloomustab tähelepanu pööramine keelele kui ressursile, mida ajaloolised autorid on kasutanud konkreetsete tegevuste või poliitikate, aga ka laiemalt institutsioonide, seaduste ja tavade või ühiskondliku korralduse kirjeldamiseks ja seletamiseks.

Mõtlejate eesmärk on aga harva lihtsalt tegelikkust kirjeldada – vastasel korral pakuks need ehk ka vähem huvi –, pigem on eesmärk hinnanguid anda ja selle kaudu tegelikkust mõjutada. Seeläbi muutub kirjutaja ka ise «tegutsejaks», kes õigustab või kritiseerib ühiskondlikke nähtusi, sealjuures teadlikult manipuleerides mõistete sisuga või siis, nagu Foucault väidab, alateadlikult kinnistades sotsiaalseid hierarhiaid. Neist meetoditest lähtudes peame teksti analüüsimisel vältimatult silmas pidama autori kaasaegset konteksti, sest ainult selle põhjal on võimalik mõista nii autori eesmärke kui ka hinnata seda, mis on tema tekstis  tavapärane või konventsionaalne ja mis unikaalne või innovatiivne.

Millises seisus on mõtteloo uurimine Eestis? Kui lugeda avalikke reaktsioone loodava mõtteloo professuuriga seotud loengutele, siis võib tõdeda, et mõttelugu alles võitleb siin oma eluõiguse eest, nii nagu 1940. aastal meist lääne pool. Meie akadeemilises maailmas pole veel kujunenud selget arusaama mõtteloost kui omaette distsipliinist, millele viitab selle kohatine segiajamine kultuuriajaloo, kirjandusloo või filosoofiaga. Põhjus on mõistetav. Ajalugu jäi meil 1940. aastal mitmes mõttes seisma ning mõtteloo vallas oli seisak vältimatu ja radikaalne.

Pool sajandit valitsenud marksistlik ideoloogia pidas ajaloo liikumapanevaks jõuks mitte mõtlevat tegutsejat, vaid tootmissuhteid ja klassikonflikti – ehk Lovejoy tõlgenduses muutuvaid keskkonnatingimusi. Ideed olid sealjuures üksnes pealisehitis ehk valitsevate klasside ideoloogiline tööriist rõhutud klasside klassiteadvuse hägustamiseks. Nii oligi ülikoolikateedrites ja kooliõpikutes eluõigus vaid ühel ühiskondlikul ideel – dialektilise ja ajaloolise materialismi õpetusel, mil ainsana oli «teaduslik» aluspõhi ja mis seisis seeläbi kõrgemal ajaloolistest «klassiideoloogiatest».

Olukorras, kus mõttelugu seisnes valitseva dogma päheõppimises, valisid rahvuslikult mõtlevad ajaloolased uurimisteemasid veidi vabamat hingamisruumi pakkuvast rahvastiku-, majandus- või kultuuriloost. See ei tähenda, et intellektuaalset ajalugu polnud üldse võimalik uurida, ent seda tehti pigem vargsi, teiste distsipliinide äärealadel, rahvusvahelise teaduse ja uudsete meetoditega õieti haakumata.

Pärast taasiseseisvumist oleme ühes asjas muu maailma eest kihutanud rongile peaaegu et järele jõudmas. Hando Runnel ja kirjastus Ilmamaa on ära teinud muljetavaldava töö eesti mõttepärandi kogumisel ja publitseerimisel, mille üle nii mõnedki meist suuremad rahvad võivad kadedust tunda. Sarja koostamisel on lähtutud tänuväärselt laiahaardelisest «Eesti mõtteloo» kontseptsioonist, mis väldib rangeid žanripiire ning kaasab ka muus keeles kirjutanud, aga Eesti kultuuriruumiga seotud autorite tekste. Ent sarja raamatute napid, enamasti biograafilist laadi sissejuhatused annavad tunnistust ka sellest, kuivõrd suur töö eesti mõtteloo teaduslikul uurimisel veel ees seisab.

Sealjuures tuleb rõhutada, et Eesti ja Euroopa mõttelugu ei ole eraldiseisvad nähtused, vaid Eesti mõttelugu on orgaaniline osa Euroopa (ja muu maailma) mõtteloost, mistõttu seda on võimalik tõlgendada vaid selle laiema mõtteloo kontekstis. Võib tunduda, et selline konstateering on nii enesestmõistetav, et osutub lausa ülearuseks, ent siiski ei ole haruldane, kui tõlgendatakse oma ehk eesti autorite tekste üksnes neile tekstidele endile toetudes või siis ka viidates nende kohalikule kultuurilisele kontekstile, jättes sealjuures sisuliselt arvestamata võõraks peetavaid (enamasti Euroopa) ideid ja mõttetraditsioone, mis ometigi on neid autoreid olulisel määral mõjutanud.

Kui nüüd küsitakse, kas Eesti mõtteloo uurimine on rahvuslik või rahvusvaheline teadus, siis võib seda pidada ainult kunstlikuks või asjatundmatuks vastanduseks. Niivõrd kui me uurime eestikeelset või Eesti kultuuriruumiga seotud mõttepärandit või tutvustame seda pärandit eestikeelsele publikule, on see rahvuslik tegevus. Aga niivõrd kui see uurimistöö pretendeerib teaduslikkusele, saab see olla ainult rahvusvaheline, see tähendab, et see peab vastama üldtunnustatud teaduslikkuse kriteeriumidele ning olema seega hinnatav teadusena ka teiste maade vastavate ekspertide poolt. Mitte iga essee, mis käsitleb eestlaste «unikaalset» mõttemaailma, ei ole mõttelugu teaduse mõttes, küll aga võib see osutuda intellektuaalse ajaloo põnevaks allikaks.

Keele teemal jätkates: Eesti mõtteloo pädevaks uurimiseks on eesti keele oskus mõistagi vältimatu, ent samas ei tähenda see, et uurimistöö tulemused oleks tõlkimatud teistesse keeltesse. Vastupidi, tõlkima lausa peab, sest üks teaduse olemuslikke tunnuseid on diskussioon uurijate vahel, mistõttu peaks Eesti mõtteloo uurimise tulemused tegema paremini kättesaadavaks ka rahvusvahelisele teadlaskonnale. Pealegi võib öelda, et mõttelooalane uurimistöö seisnebki teatud mõttes tõlkimises, mille käigus muudame ajaloolist keelt ja mõistekasutust arusaadavaks tänapäeva lugejale.

Sedalaadi uurimistöö, mis kaardistaks ühiskondliku mõtte eestikeelsete põhimõistete (nt rahvas, riik, demokraatia, õigus) kujunemist ja tähendusväljade muutumist ajaloos, ootab alles tegemist. Selleks on vaja uurijate koostööd nii Eestis kui ka väljaspool. Muidugi ei toimu see vaakumis ning paljuski sõltuvad teemad, mille vastu uurijad huvi tunnevad, meie ühiskondade ees seisvatest küsimustest. 

Ei saa välistada, et tänapäeva maailmas selgelt suurenev huvi mõtteloo vastu ei ole juhuslik, vaid on seotud meie ajastu vaimuga, kus globaliseeruva maailma probleemide – või moodsamas keeles «väljakutsete» – taustal seatakse taas küsimuse alla mõningaid lääne mõtteloo põhiarusaamu ja  -mõisteid. Nende debattide kaja jõuab ka meieni, kui näiteks imporditud orbanistliku ideoloogia vaimus «paljastatakse» lääne liberaalne demokraatia kui vähemuse diktatuur enamuse üle.

Mõtteloo seisukohalt võib öelda, et tõepoolest, demokraatial, nii nagu teistel mõistetel, ei saagi olla ainuõiget tähendust; selle tähendus on aja jooksul kujunenud ning on jätkuvalt avatud tõlgendamisele. Samas aitab mõttelugu aru saada, miks tuleksmõned demokraatia mõiste kasutusviisid  siiski välistada – näiteks mõista, et kui me lahutame sellest inimõigused ja seaduste võimu, siis muutub see mõiste identseks ühe teise mõistega, mida tunneme ka ohlokraatia ehk enamuse türannia nime all.

Mõtteloo keskpunktis on jätkuvalt inimene kui uudishimulik olend, kes tunneb kustumatut vajadust maailma mõista ja seletada. Aga nagu Arthur Lovejoy nentis, pole inimene mitte ainult uuriv, vaid ka ratsionaliseeriv loom: arusaam endast kui mõistuslikust olendist sunnib inimest oma käitumist mõistuspäraselt seletama, isegi kui see käitumine on vähemalt osaliselt tingitud irratsionaalsetest tungidest või emotsioonidest. Ei ole juhuslik, et ta kirjutas sedasi 1940. aastal, mil osa inimkonnast paistis olevat hullunud, ent inimvaenulike tegude seletamiseks ja õigustamiseks konstrueeriti näiliselt ratsionaalseid mõtteskeeme, mille juured olid otsapidi lääne mõttepärandis. Just selle mõttepärandi põhjalik tundmine on parim vahend nendesamade lihtsustatud skeemide äratundmiseks. Vaid nõnda saame vastu panna ideoloogiate, propaganda ja keele enda survele ning teha kõik, et olla maksimaalselt vabad oma valikutes.

Pärtel Piirimäe kaitses 2007. aastal Cambridge’i ülikoolis doktorikraadi ning on pärast seda töötanud Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis ideede ajaloo õppejõuna. Ta on Swedish Collegium for Advanced Study (Uppsala) Pro Futura Scientia teadur.

Toimetust ajendas seda esseed tellima diskussioon Tartu Ülikooli mõtteloo professuuri taotlejate – autor on üks neist  venia legendi loengute üle. AK annab kandidaatidele võimaluse tutvustada oma visiooni Eesti mõtteloost.