Aarne Mäe: sõnu valimata

Aarne Mäe. Foto: Meelis Meilbaum

Valimiste-eelne aeg on väga… põnev. Ei, mitte kõigile, isegi mitte enamikule rahvast, vaid peaasjalikult kandidaatidele endile ja muidugi ajakirjanikele.

Seejuures võib täheldada, et valimiste eel sõnu ei valita. Ühtäkki muutub osa pealtnäha toredatest inimestest, kes aastaid iga päev meie seas ja kõrval toimetanud, veidrikeks. Nad räägivad imelikult, käituvad kummaliselt, justkui paha vaim oleks neis koha sisse võtnud.

Nad muutuvad kergesti solvuvaks, aga see-eest solvavad ise, neid painavad paranoiad, nad on kohati mesimagusad ja seejärel kohe hüsteerilised. Nende käitumise kohta on psühholoogidel kindlasti olemas diagnoos, mida siinkirjutaja panna ei oska. Aga on kaugele tunda, et see kõik ei ole sugugi normaalne.

Olen kohaliku lehe tegijana näinud lähedalt erinevaid valimisi, kuid nii närviliseks pole enne veel mindud. Näiteks olen seekord kaotanud vähemalt kaks pikaaegset sõpra (üks hakkas ise kandideerima ja teisel kandideerib abikaasa). Samas on end külge kleepinud hulk uusi.

«Miks mul on lehes selline kole pilt, aga teise erakonna omal oli palju ilusam?» «Miks mina olin kolmandal leheküljel, aga tema teisel?» «Miks te meie erakonna plakateid ei kritiseeri, aga teiste omasid küll, kuigi meil on palju nõmedamad?»

Telefonitoru haaratakse hilisõhtul, keskööl ja varahommikul, riigipühal ja nädalavahetusel. Vahet pole. Ja sõnu ei valita.

Valimiste vankri ette pannakse kõik! Mille nimel? Et saada volikogusse kätt tõstma? Otsustada kohaliku elu või hoopis iseenda heaolu üle? Tunda end lihtsalt tähtsana?

Ma saan aru küll, et valimiste järel on nad kõik jälle samasugused toredad inimesed nagu enne. Nii on alati olnud. Aga mingid asjad muutuvad lõplikult.

Üks kandidaat läks Rakveres suisa nii agaraks, et nägi seksuaalvähemuste filmifestivalis kinosaalis nakkusohtu lastele. Tänaseks on festival rahulikult ja leebelt lõppenud. Filmid nähtud, inimeste huvi festivali programmi vastu pigem tagasihoidlik. Aga ettemaalitud perverssusi ei kusagil. Ja protestijad häbenesid nurga taga.

Oleks naiivne arvata, et pärast valimisi me enam valimata sõnadega kokku ei puutu. Puutume ikka. Ja mitte ainult Eestis.

Ameerika president solvab sportlasi, kes põlvitavad hümni ajal protestiks tema rassistlike avalduste vastu. Hispaania peaminister solvab katalaane, kes soovivad iseseisvust. Põhja-Korea liider solvab lõunakorealasi lihtsalt niisama.

Meie ekspeaminister solvab naist, naine annab asja ajakirjandusse. Hannes Võrno solvab Eesti presidenti tema riietumisstiili pärast. President omakorda ei jää võlgu ja solvab vastu. Kolumnist solvab kirikupead selle eest, et ta hoiab kirikute nõukogus kokkulepitust kinni. Kirik otsib selle peale suhtekorraldajat.

Me kõik vajaksime aeg-ajalt suhtekorraldajat. Et mitte öelda halvasti, valimata sõnadega. Kõige parem muidugi, kui me suudaksime olla iseenda suhtekorraldajad. Olgu siis valimiste aeg või mitte.

Autor on Virumaa Teataja peatoimetaja.