Madis-Ulf Regi

FOTO: Erakogu

Olen kindel, et valisin võrdlemisi ausa inimese. Aga olen ka kindel, et kokkuvõttes valime endale lihtsalt uued korruptandid, kirjutab arvamusliider Madis-Ulf Regi.

30. september

Hommikul 15. liini bussiga hotellilinnast Can Pastillast pealinna Palmasse. Kuigi Mallorca on katalaani ala, ei paistnud läbi bussiakna homsest iseseisvusreferendumist mingeid märke. Kesklinna lähedal oli ühe alleeotsa siiski ummistanud demonstratsioon: traktorid, üksikud lehvivad Hispaania lipud. Aga sellest, kes demonstreerivad, miks ainult mehed ja mille poolt või vastu, umbkeelne turist distantsilt aru ei saa.

Veel imelikum tundus, et Palmas ei saa ühestki nännipoest osta mõnda väikest, tänaval lehvitamiseks parajat Kataloonia lippu. Ka mitte Mallorca lippu, mis on samasugune triibuline, ainult kindluse siluetiga. Müüjad, kellelt küsisin, vastasid kõik ühesuguse tuhmi arusaamatusega: «Ei ole.» Ei julgenud küsida ka, miks ei ole. Kas ei tohi müüa? Kas esmaspäeval pärast referendumit jälle tohib? Äkki leti all mõni siiski on? Sest vahepeal mõtlesin tõsiselt, mis näoga oleks meie nännipoes 40 aastat tagasi vaadatud turisti, kes küsib sinimustvalget lipukest. Kas meil siis üldse oligi sihukesi nännipoode?

1. oktoober

Referendum peaks juba käima, aga vist veel ei käi, sest rohkem kui valijaid näitab TV politseid. Kord nad tõukavad rahvast endast eemale, siis tirivad üksikuid massi hulgast välja. Hotellitoa telekas ühtki ingliskeelset kanalit ei näita. Niipalju saan aru, et kui ma mõnest sõnast aru saan, siis see on hispaania keel. Ja kui niigi palju aru ei saa, siis on katalaani keel. Kas tõesti tulevane ELi ametlik keel? Pühapäevahommikust kokandust ja muud janti on palju. Kõige asjalikum tundub olevat kanal IB3, kus B tähendab Baleaari saari. Katalaanide presidenti näidatakse teistest rohkem, aga ka mitte küllalt palju: nägu jääb meelde, aga nimi ei jää.

On kergelt pilves, aga ei saja. Lähen parem randa.

2. oktoober

Öö läbi oli telekas metsik möll, nii tänavatel kui stuudiotes. Tarvis oleks, et  Astrid Kannel või Monika Tamla pildile rahulikult teksti peale loeks, aga seda juba ei juhtu. Üldmulje oli, et rahulikke valijaid pekstes tegi Hispaania keskvalitsus ennast täis. Katalaanide silmis juba päästmatult, aga mida nägi maailm, seda veel ei tea.

Päeval sadas peaaegu pidevalt. Õnneks jõudsin hommikul meres supelhooaja pidulikult ära lõpetada.

5. oktoober

E-valisin ära, nii ruttu kui sain. Ilmselt püstitasin ka isikliku valimisprotseduurile raisatud aja kiirusrekordi (tänu mobiil-ID-le). Kuigi ei oskagi täpselt öelda, miks ma üldse valisin. Võimalik, et soovisin alateadlikult võimalikult kähku uuesti kohalikku ellu imbuda – ikkagi nädal Eestist ära oldud.

Lühidalt: olen kindel, et valisin võrdlemisi ausa inimese. Aga olen ka kindel, et kokkuvõttes valime endale lihtsalt uued korruptandid.

6. oktoober

Kirik on võinud järjekordselt veenduda: alles TVs esinedes jõuab pastori sõna tegelikult rahvani, kantsel jääb platvormina nõrgaks. Peapiiskopi ja koguduse õpetajanna dialoogi oli mul küll huvitav jälgida, aga kirik kui institutsioon kaotas minu kui uskmatu krantsi silmis palju oma põhikapitalist – salapärast. Kui kirik käitub nagu lihtlabane erakond, kes toob oma fraktsioonide võitlused mõnuga avalikkuse ette, siis see ei ole enam minu kirik.

8. oktoober

Tegin raamaturiiuli juures reisi järeleaitamistunni. Kuidas maailm on küll muutunud! 1970. aasta sügisel kirjutas Eduard Tubin teisele ilmarändurile Paul Keresele Mallorca kohta, kus ta oli «naisukesega kaks korda suvitanud»: «Palma linn on suvel võimatu: purjus rootslasi ja inglise eitesid täis, kõik trügivad ja näitavad ennast küll voorimehega, küll jalgsi. Samuti on palju purjus soomlasi ja need on veel hullemad. Praegu peaks seal olema vaikne ja kena.»

Praegu oli tõesti vaikne ja kena. Tubina košmaarid on jäänud poole sajandi taha. Tema mainitud objektidest oli näha veel vaid voorimehi.

10. oktoober

Päeva jooksul helistati mitmelt tundmatult numbrilt, aga ma ei vastanud. Tean selleks liiga hästi, mis päev täna on – Kerstil saab täis esimene presidendiaasta. Sel puhul jahivad kõik toimetused arvamusliidrite «arvamusi», aga ma ei julge midagi öelda. Jah, mul on hirm! Selles mõttes oli mu noorel näitlejast sõbral Jaagul hiljuti riigikogus esinedes õigus. Kardan, et ütlen ka ise midagi täiesti kohatut. Valimiste ajal torkab ju eriti massiliselt silma, kui lihtne on ennast avalikult lolliks teha. Esinetakse tundepõhiselt, fakte kontrollimata. Näiteks Orissaare seeneline on minu meelest pigem mu vana sõber Arnold – tema sügiskodu lähedust arvestades.

Mina tean Kersti tegelikust tööst liiga vähe, et sellest midagi umbeski arvata. See, mida seltskonnafotograafid ja portaalid mulle ette sokutavad, ei loo temast tegelikku pilti, vaid ainult ähmastavad seda. Teisest küljest, kui mina, osalt lausa Stalini aja laps, küsin endalt, kas mu lapsepõlv oli siis õnnetu – mida ma pean nüüd vastama? Kas presidendile takka kiitma, et oli jah? Ei, ma vastan ikka nii, nagu ma mäletan: ei olnud! Ma olin samasugune, põhiliselt loll ja õnnelik, nagu kõik eesti lapsed enne ja pärast mind.

Õhtul Kataloonia taganes, ei kuulutanud ennast veel iseseisvaks. Aga varem või hiljem see juhtub, pääsu pole. Ükskord prahvatab vimm, mis on kogunend avalikult. Loodan, et juba täna leidub ka katalaanide hulgas mees, kes tagasi masendusse langevale rahvaosale hüüab: «Ükskord me võidame niikuinii!» – «Un dia guanyarem en tot cas!» Nagu ma Mallorcal kogutud tarkuse ja sealtsamast ostetud sõnaraamatu abil selle lause kokku panin.

11. oktoober

Vastasmaja Serafim on suures hädas: Savisaare nimekiri lausa kubiseb vene nimedest, aga tema ei tunne neist eriti ühtegi. Ütlesin, et mine ja vali siis otse Savisaar! Tema jälle, et ta olekski valinud Savisaare, sest tema, Serafimi meelest vajab Tallinn täiesti uut juhtimissüsteemi. Aga eile ühes debatis oli Jüri Mõis öelnud, et uut süsteemi saab teha ainult koos Savisaarega. Ja kuna tema, Serafim, ei usu ühtki Jüri Mõisa sõna, siis ei usu ta ka enam, et Savisaar teeb uue süsteemi. Soovitasin siis, et kui ta tahab tingimata vene nime valida, valigu Ladõnskaja. Aga Serafim ütles, et fašistlikust nimekirjast ta ei vali kedagi. Tõesti huvitav, millise volikogu mu naabrimehed mulle pühapäeval valivad.

Õhtul «Suid puhtaks» vaadates jäin mõtlema, kuidas oleks Eesti Televisioon kajastanud Kataloonia sündmusi veel «täna 30 aastat tagasi».

Ilmselt oleks olnud nädal aega vaikust. Siis mõne päeva pärast oleks ette loetud TASSi lühiteade, et «sündmused» olid. Kuni oleks tulnud ekraanile nt Vambola Põder ja muianud irooniliselt meie «mõningate ringkondade» peale, kes ei näe, kui  erinevad on Kataloonia piiratud autonoomia ja ENSV tõeline iseseisvus.