Juhtkiri: keskkonna pingpong Eesti ja Euroopa vahel

Eesti Energia tütarfirma Narva Elektrijaamad on üks ettevõtetest, kes riigilt tasuta saastekvoote saab. Foto: Toomas Huik

Euroopa Komisjon eilne otsus lükata tagasi Eesti saastekvootide eraldamise jaotuskava uus versioon pole muud kui lihtsalt järjekordne vaheetapp pikalt kestnud keskkonnavaidluses meie ja Euroopa vahel. Vaidlus läheb edasi, kuid kui kaua ja milleni, ei tea hetkel keegi.

Tegemist on põhimõttelise vastasseisuga. Kui kasutada kujundlikku ja liialdatud keelt, siis seisab ühel pool tumeroheline ­Euroopa keskkonnapoliitika ja teisel pool rehepaplik Eesti.

Sama kaua kui Eesti on müünud kasutamata AAU kvoote, on Euroopa Komisjon seda ka tauninud. Ning põhimõtteliselt on neil õigus olnud: kvootide kehtestamise eesmärk on ju sundida riike, sealhulgas ja ennekõike suuri tööstusriike, otsima viise, kuidas vähendada kasvuhoonegaaside õhku paiskamist.

Ent riigid ei ole ülemäära tragid neid viise otsima, kui on teada, et kvoote saab turult juurde osta. Eesti on üks neist, kes oma kasutamata kvoote müüb. Tõsi, Eesti kasutab saadud raha keskkonnasäästlikkuse tõstmiseks, mis on teistpidi mõistlik, pealegi ei peaks AAU kvoodid üldsegi ­Euroopa Komisjoni puutuma. Siiski, eespool mainitud rohelise põhimõttega läheb see vastuollu.

Teisalt ei suuda Euroopa Komisjon mõista meie poliitilist vastumeelsust oma elektritootmises maagaasile tugineda. Meie eelistaksime Vene gaasi asemel omamaist põlevkivi. Energeetilises mõttes suurema julgeoleku saavutamiseks oleme me päri isegi tuumajaamaga, seda hoolimata võimalikest ohtudest.  

Samas ei saa Eesti, ise rehepapina käitudes, loota komisjoni mõistvale suhtumisele. Meie esialgne riiklik heitekoguste jaotuskava küsis Eesti ettevõtetele aastaseks mahuks 24 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Komisjon lükkas selle tagasi. Eesti vaidlustas otsuse esimese astme kohtus, kus saime võidu. Selle otsuse kaebas omakorda edasi komisjon.

Jaotuskava uues versioonis küsib Eesti vaid 14,3 miljonit tonni ekvivalenti. On täiesti mõistetav, et komisjonil on küllalt alust arvata, et meie esialgne soov – 24 miljonit – oli esitatud muude tagamõtetega kui järsult suurenevad tootmismahud ja elavnev tööstus. Nii polegi imestada, et komisjon Eestile jäigalt ja jätkuvalt 12,7 miljonit tonni pakub.

Keskkonna hoidmine peaks olema meie kõigi ühine asi. Ent selles tuleb leida ka tasakaal, sundimata üht poolt sammudeks, mis on vastuvõetamatud. Kuid kindlasti ei ole vaidluspoolte jäikus siin see, mis eesmärgile lähemale viib.