Sigrid Kõiv: meeshääl kaadri taga

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Valimispäeva õhtul küsis ETV saatejuht Monika Tamla Ene Ergmalt (IRL) kommentaari viimase koduparteid tabanud kriitika kohta, et neil oli nimekirjas liiga vähe naisi. Ene Ergma teatas iseloomuliku rahuga, et tema ei vaata kunagi, kas tegemist on mehe või naisega, peaasi et on tubli ja asjatundlik inimene.

Kui Postimees küsis Keit Pentuselt (Reformierakond) kommentaari selle kohta, et ta on valitsuse ainus naisminister, vastas Pentus: «Ainuüksi soo alusel ei peaks vahet tegema ei poliitikutel ega ka teistel.»

Loomulikult ei peaks, aga kummalgi puhul polnud küsimus ju selles. Ainult Eesti sisepoliitika suhtes täiesti ignorantne inimene saaks siiralt küsimusele naiste nappusest poliitikas nii vastata. Nii Pentus kui Ergma lihtsalt ignoreerisid küsimuse sisu ning eelistasid naiivdemagoogiat, selle asemel et ilmne välja öelda.

Sooline ebavõrdsus poliitikas ja juhtimises, isegi töötasus, ei ole kama ega pankrannik – see pole midagi vaid Eestile omast. Sama mure, enamasti siiski mõnevõrra väiksemates proportsioonides, kummitab kõiki ­Euroopa riike.

Ning arvestades, et veel sada aastat tagasi töötasid vaid need naised, kes selleks sunnitud olid, ei saagi oodata üleöö sündivaid muutusi. Neid, kes ebavõrdse palga või kohtlemise õigustamiseks argumente leiavad, jätkub ilmselt veel vähemalt sajaks aastaks. Samuti ei peitu soolise ebavõrdsuse vähendamine ainult seadusandlikes mehhanismides.

Tõenäoliselt kahaneb sooline ebavõrdsus vaid suhtumise muutumises. Probleemi olemasolu on ju tunnistatud, sellest räägitakse. Vähemalt räägivad (Eestis) sellest (nais)analüütikud ja opositsiooni (nais)poliitikud. Viimaste puhul kummitab muidugi kahtlus, et kui nad kuuluksid koalitsiooni, siis sooline palgalõhe neid meeleavaldust korraldama ei sunniks. Kuid võimalik, et ma eksin.

Kuid alguseks oleks abi sellestki, kui need, kes otsustavatel positsioonidel, leiaksid julgust asju õigete nimedega nimetada – see tähendaks poliitilist tahet ja eestvedamist. Jutud stiilis «inimesed kõik on head» pole lihtsalt kohased, väited «meil on nimekirjas mitmeid tublisid naisi» on probleemi pisendamine.

Me teame, et kõik on head, me oleme veendunud, et naised, kes Eestis valitseva meestekeskse suhtumise foonil tihkavad poliitikasse minna, on tublid. Aga me ei suuda veel mõista, et mõned pole paremad ega tublimad. Ning kuni see ei muutu, jääbki meie otsuseid suunama kaadritagune meeshääl.