/nginx/o/2017/10/11/7198607t1hfa7f.png)
/nginx/o/2017/10/11/7198605t1h90c3.png)
Mil moel varises Suurbritannia kosmpoliitsuse rüpest tagasi natsionalismi ja «põlisuse» küüsi, seletab mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor Mark Leonard.
Mark Leonard: kuidas Suurbritannia kaotas oma laheduse (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja Briti peaministri Theresa May hiljutine kohtumine Eesti pealinnas Tallinnas oli kui kontrastide mäng. Merkel on püüelnud avatuse ja rahvusavahelisuse poole ning juhib riiki, mida iseloomustavad kogu maailmas tooni andev tööstus ja tugevad kaubandussidemed. May räägib rohkem minevikust kui tulevikust ning on põlastanud «maailmakodanikke», kinnitades samal ajal, et kaitseb oma maa hägustuma kippuvat rahvuslikku identiteeti.
Muu hulgas näitab Merkeli-May dünaamika ehedalt ajaloo tsüklilisust. Kahekümne aasta eest oli Saksamaa «Euroopa haige mees», kes võitles kõigest jõust oma deemonitega, et võiks lõpuks ometi vaadata välja ja tulevikku. Ühendkuningriigist oli samal ajal saanud «Cool Britannia» ehk «Lahe Britannia», nagu seda toona kutsuti. 1997. aastal kõlas suure osa maailma kõrvus Briti popmuusika ning oma valdkondades andsid tooni Briti kunstnikud, moeloojad ja arhitektid. Isegi Briti kokad olid kujunenud Prantsuse kolleegide tõsiseks meelehärmiks ja nördimuseks maailmas mõõtu andvaks jõuks.
Mul oli selles Briti rahvuslikus taassünnis oma tilluke osa. Olin aruandes «BritainTM: Renewing Our Identity» välja töötanud riigibrändi ümberkujundamise strateegia, mida uus, Tony Blairi juhitud leiboristide valitsus hakkaski ellu viima. Asja keskmes seisis britilikkuse idee ümbermõtestamine ja seejärel selle uue Britannia esitlemine kogu maailmale.
Brändi ümberkujundamine oli kahtlemata hädavajalik. 1990. aastate keskel oli Briti poliitika mähkunud haiglaslikku uduloori. Peaminister John Major oli kaotanud kontrolli konservatiivide partei üle ning rahva kahanev usaldus Briti institutsioonide vastu külvas valijate seas üleüldist ängi. Kunagi maailma töökojaks nimetatud Suurbritannias oli hakanud tooni andma teenindus. Briti jaemüügikett Dixons otsustas anda ühele oma koduelektroonikabrändile nimeks Matsui, sest see kõlas jaapanipäraselt. Buckinghami paleest välja imbuvad seebiooperid olid muutnud kuningapere harda imetlemise rohkem siivutuks piilumiseks. Küsitluste põhjal soovis oma pool rahvast riigist sootuks lahkuda ning umbes sama palju (eriti šotlaste, kõmrite, rahvusvähemuste, londonlaste ja noorte seas) ei tundnud ennast enam britina.
Selmet taga nutta rahvuspõhist ja välistavat inglaslikkust, mida varasem peaminister Margaret Thatcher oli 1980. aastatel nii suure innuga õhutanud, väitsin hoopis, et britid peavad omaks võtma uue kodanikuidentiteedi, mille taga seisavad sügavale ulatuvad lood nende maast. Lõppeks oli ju Suurbritannia küll ülemaailmne suurkeskus, aga ta oli ka saar, mille pikas ajaloos leidus küllaga loovust, omapärasust ja uuendusmeelsust. See oli hübriidmaa, mis õilmitses just nimelt mitmekesisuse ja kirevuse baasil. Me ei olnud ühiskondlike ja tehniliste muutuste esirinnas sammunud mitte revolutsiooniliste vilespillide saatel, vaid asjalikule ja tarmukale valitsemisele toetudes. Samuti oli tegu maaga, mis väärtustas «ausat mängu», milline väärtus oli näiteks üdini sisse kodeeritud meie tervishoiusüsteemi.
Ma ei saa loomulikult oma aruande mõju kuidagi üle hinnata. «BritainTM” oli pelgalt killuke palju suuremas mosaiigis. Briti «rahvuslik lugu» liikus avatuse suunas, mis avaldas tohutut mõju nii leiboristide kui ka konservatiivide parteile, mis mõlemad pidid oma brändi tõsiselt ümber mõtestama. Sellised konservatiivide juhid nagu endine peaminister David Cameron või isegi Boris Johnson ajal, mil ta oli Londoni linnapea, kehastasidki moodsat, paljurassilist ja paljurahvuselist Suurbritanniat. See oli see Suurbritannia, mida lavastaja Danny Boyle kujutas Londoni 2012. aasta olümpiamängude avatseremoonial.
Identiteedipoliitika võib üleminekuajal kaost külvata
Mil moel varises see maa siis kosmpoliitsuse rüpest tagasi natsionalismi ja «põlisuse» küüsi? Lühidalt öeldes langes Suurbritannia ümberbrändimine iseenda edu ohvriks. Varem välja ja kõrvale jäetud inimestele vastu tulles tekitas uus rahvuslik narratiiv nendes inimestes, kes olid asunud vana, kitsama narratiivi keskmes, tunde, nagu oleksid hoopis nemad nüüd ohustatud vähemus. Ja kui Brexiti referendum hoogu kogus, asusid nad enda õiguste eest agaralt võitlema.
May peamine siht Cameroni järel on olnud mängimine nendel vanadel emotsioonidel, mis moodustasid Thatcheri britilikkuse versiooni keskme – sõnaga, vastutulek kõigile neile, kes tundsid ennast «Lahedast Britanniast» kõrvalejäetuna. Ometi ütlevad demograafilised näitajad meile vankumatu selgusega, et uus ja avatud Suurbritannia astub paratamatult vana asemele. Enamik küsitlusi on samuti näidanud, et maa on iga aastaga muutunud liberaalsemaks ja sallivamaks. Ent üks Brexiti hääletuse õppetunde on seegi, et identiteedipoliitika, mis avaldub vanemate, valgete, vähema haridusega hääletajate hirmudes, võib üleminekuajal küllaga kaost ja segadust külvata.
Nüüd jääb üle ainult vaadata, kui kaugele see põlisusepöörak jõuab ja ega selle eestvedajad üle pinguta. Kas populismilaine vaibub, kui kriitiline mass valijaid hakkab viimaks tundma Brexiti mõju Briti majandusele? Kas seda oleks saanud vältida rahvusliku narratiivi aeglasema, järkjärgulisema muutmisega?
Samalaadsed küsimused on kindlasti mõlkunud Merkeli peas pärast möödunud kuul peetud parlamendivalimisi. Et paremäärmuslik Saksamaa Alternatiiv saavutas enneolematut edu, samal ajal kui Merkeli enda erakond kaotas tublisti toetust, on osaliselt seotud tema söaka avatud uste poliitikaga põgenikekriisi ajal. Ehk mõtleb ta just praegu, kas Willkommenskultur'i, mida ta nii innukalt toetas, ei taba mitte samasugune saatus, nagu tabas Blairi «Lahedat Britanniat».
Selle vältimine saab olema Merkeli neljanda kantsleriaja üks suuremaid probleeme. Paraku ei ole «põlisuse» ratsul kapanud Mayl, kes ei proovinudki suunda muuta, oma Saksamaa ametikaaslasele selles osas mingeid õpetussõnu jagada.
Pigem võib May langeda omaenda oportunismi ohvriks. Kui ajalugu tõepoolest kulgeb tsüklitena, siis on usutav, et Suurbritannia naaseb varem või hiljem jälle avatuse juurde. Kui see teoks saab, pühitakse May minevikku kiikav poliitika samamoodi kõrvale, nagu pühiti minema Thatcheri oma.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Copyright: Project Syndicate, 2017.