Kaivo Kopli: Karl ja Bodo ootasid seda suudlust 40 aastat

Saksamaal abiellusid 59-aastane Karl Kreile ja 60-aastane Bodo Mende Foto: Emmanuele Contini/imago/Emmanuele Contini/Scanpix

Enamik sakslasi toetab selgelt samasooliste abielu, kuigi ilmselt just tuliselt ei poolda seda. Aga siiski, kein Problem, kirjutab Berliinis elav ajakirjanik Kaivo Kopli.

Ühes hiljutiste Saksa valimiste eelses ajaleheloos süüdistati kantsler Angela Merkelit, et ta on jaganud miljardeid hädariikidele Lõuna-Euroopas, võtnud vastu mustmiljon põgenikku kust iganes pagana hädariikidest jne, ehk lühidalt, teinud kõike teiste heaks, sakslastele aga andnud vaid homoabielu.

Mis on muidugi enam kui liialdus, kuid tõsi on see, et oktoobri alguses hakkas Saksamaal kehtima nn Ehe für alle ehk kõikidele abielu lubav seadus.

«Esilinastus» leidis aset Berliini Schönebergi linnaosa raekojas, kus selle kuu esimesel päeval astusid pulmamarsi saatel saali Bodo Mende (60) ja Karl Kreile (59). Ilmselt kirjutatakse see päev ja võibolla nemad ise ka kunagi ajalooraamatutesse, sest tegemist oli esimese samasooliste abielu registreerimisega Saksamaal. Igatahes said nad vähemalt mõneks ajaks meediastaarideks, sest lisaks nende sadakonnale külalisele oli kohal umbes sama palju ajakirjanikke. Fotolampide välkudes ja muu hulgas Hiinast ja Venemaalt tulnud telekaamerate ees sooritasid nad lõpuks abielusuudluse, mida olid oodanud ligi 40 aastat koos olles.

Aga selleni jõudmine ei olnud päris täpselt öeldes Merkeli teene või süü. Samasooliste partnerlus ehk Eesti mõistes enam-vähem kooseluseadus kehtis juba 2001. aastast, kuid eelkõige Merkeli kristlike demokraatide (CDU) ja Baieri CSU vastuseisu tõttu ei saanud asja samasooliste abielust. Ka Bodo ja Karl registreerisid oma partnerluse 15 aasta eest, kuid nende sõnul oli tegemist siiski «teise klassi pulmadega» ning alles nüüd saavad nad end tunda «ehtsate abieluinimestena».

See sai võimalikuks tänu sellele, et suve hakul teatas Merkel, et CDU parlamendiliikmed võivad samasooliste abielu osas hääletada oma südametunnistuse järgi. Ning õige ruttu, selle parlamendikoosseisu ühe viimase aktina, abielu kõigile lubav seadus vastu võetigi. Merkel siiski oma seisukohta ei muutnud – tema hääletas vastu (erinevalt Eestist võivad ministrid olla parlamendis).

Muidugi oli see valimiseelne käik, nagu ütlevad analüütikud, kelle meelest ei tahtnud Merkel, et sellest kujuneks valimiskampaania teema. Kõik teised parlamendiparteid –sotsiaaldemokraatlik SPD, roheline Die Grünen, vasakpartei Die Linke – toetasid homoabielu. Parlamenti tagasi pürgivad vabad demokraadid (FDP) esmalt, seejärel rohelised ja SPD esitasid isegi peaaegu ultimaatumi, et kui vastavat seadust ei tule, siis nemad Merkeliga järgmist valitsust ei tee.

Ka lapsendamine okei

Eks nii nemad kui lõpuks ka Merkel arvestasid muu hulgas aastatega muutunud avaliku arvamusega. Ühe küsitluse järgi toetab, kuigi tingimata just ei poolda, samasooliste abielu üle 80 protsendi (arvamusuuringud annavad ka teistsuguseid arve, aga ikkagi selgelt toetavaid). 75 protsenti on nõus ka sellega, et samasoolistel paaridel on õigus lapsi adopteerida. Senine seadus seda ei lubanud või täpsemini, võimaldas osaliselt – 2013. aastast sai adopteerida oma partneri bioloogilise lapse.

Nüüd on lapsendamine okei ja ka selles osas on esimene, n-ö ajalooline hetk juba olnud. Michael Korok ja tema mees või naine Kai abiellusid Berliinis Kreuzbergis ja lapsendasid mõni päev hiljem Michaeli 2,5-aastase kasupoja Maximiliani. Mees või naine? Asi on selles, et abieluregistrisse ei saa (veel) nimede juurde lahtritesse kirjutada mees ja mees ehk üks peab valima, kas olla mees või naine.

Kui meessoost Kai võttis endale partneri perekonnanime, siis Karl või Bodo seda ei teinud ega koli ka kokku elama, jätkates oma tegemisi kord ühe, kord teise korteris Schönebergis.

Mainin neid linnaosasid tahtlikult, sest just Schönebergis Nollendorfplatzi kandis ja eriti sealsamas Motzstrassel käis juba läinud sajandi kahekümnendatel vilgas geielu. Nagu nüüdki, olles küll asjatundjate sõnul kandunud edasi Kreuzbergi ja viimasel ajal popimassegi Neuköllni linnaossa – need kõik asuvad ridamisi kõrvuti.

Ei Nollendorfplatzil (kuhu samanimelisse U-Bahni peatusse pääseb huviline rongiga kergesti) ega õieti mujalgi ehmata eriti kedagi käest kinni käivad või kohvikutes-baarides-kõrtsides suudlevad homopaarid. Ehk et see ja veelgi vähem homoabielud ei ole teema –kein Problem vähemasti enamiku jaoks.

Kuigi selles mainitud, Saksamaa kohta laiemalt käinud küsitluses ütles siiski 40 protsenti, et neil on ebameeldiv tunne, kui mees ja mees või naine ja naine ilmutavad avalikus kohas oma kiindumust, nagu näiteks suudeldes. Ja kui asi läheb isiklikumaks, siis on suhtumine ka veidi teine. Kui homoseksuaalsust peab ebaloomulikuks 20 protsenti küsitletutest, siis ligi 40 protsenti tunneks ebamugavust, kui nende poeg oleks gei või tütar lesbi. Mis otseselt muidugi ei tähenda, et nad seda ei aktsepteeri.

Kas siis vanemate heakskiidul või mitte (või polnud sel mingit tähtsust) on oma partnerluse registreerinud enam kui 43 000 samasoolist paari neist 94 000 sellisest paarist, kes Saksa statistikaameti teada koos elavad. See arv on küll pärit juba 2015. aastast ning seega vananenult praegu kindlasti suurem. Partnerluspaarid saavad nüüd end abiellunuks ümber möllida. Kuid ega tohutut tungi ei paista olevat. Näiteks Mainzis oli kuu alguse seisuga vastavale ametile abiellumisavalduse esitanud üheksa uut samasoolist ja 12 partnerluspaari.

Kuid ega kiiret olegi, sest ega keegi seda seadust tagasi ei pööra, seda ei nõua tõsiselt isegi homofoobseks nimetatud värske parlamendipartei Alternatiiv Saksamaale (AfD). Kuigi jah, on vist küll ebakorrektne seda mainida, aga liberaalsetele 1920. aastatele järgnes teadagi peagi natsiaeg. Selle jooksul pehmelt öeldes tagakiusatud ja koonduslaagrites hukkunud homoseksuaalidele on Berliinis Brandenburgi värava lähedal mõistagi püstitatud mälestusmärk.

Küllap niisama hästi kui kõik sakslased usuvad, et need ajad ei tule tagasi, nagu usub enamik sakslasi, et 21. sajandil on normaalne Ehe für Alle, milleni küll Saksamaa jõudis alles 14. riigina Euroopas ja 23. maailmas.

Homofoobide parteid juhib lesbi

Vahest näitab seegi sakslaste tolerantsust, et lapsendamist lubava homoabielu vastu oleva AfD esikandidaadiks valimistel oli Alice Weidel, kes elab ise kokku naisterahvaga.

Weidel peseb parteilt maha sellele teatava ajakirjandusliku liialdusena löödud homofoobsuse templit ega näe samasooliste abielu vastasusest hoolimata mingit probleemi kooselus Sri Lanka päritolu Sarah Bossardiga, kellega ta kasvatab ka kahte väikest poega. Ega nad kogu aeg koos elagi, sest filmiprodutsendist Bossard on enamasti Šveitsis.

«Mind kujutatakse justkui usust taganejana, kuna ma olen seotud väidetavalt homofoobse parteiga, mis ei vasta tegelikkusele,» on ta öelnud küllap partei homovaenulikkust silmas pidades ja lisanud tema rassismis süüdistamisele viidates: «Ma olen olnud peaaegu kümme aastat koos singaliga. Aga mis mulle üldse ei meeldi, on see, et äkitselt on mu kaaslane ja lapsed kistud fookusesse negatiivsete vihjetega.»