Maimu Berg: kes kirjutaks järje Mati Undi «Sügisballile»?

Maimu Berg Foto: Peeter Langovits

Traditsioon on päris tore asi kas või juba sellepoolest, et ta on isepäine ja püsiv ning tänapäeva kiirete muudatustega kaasa ei kõigu. Ega meil Eestis teab kui palju traditsioone olegi.

Ilmselt ei võtaks kellelgi tükki küljest, kui nn küpsuskirjandi kirjutamine endisel viisil alles jääks, kui arvaksime selle nende traditsioonide hulka, mis võivad küll tunduda ajast ja arust, aga on oma anakronismis ometi kindlakskujunenud ja omaksvõetud. Iseasi muidugi, kui surmtõsiselt üht vana traditsiooni võtta.

On ehk kõnekas ja omamoodi naljakaski, et kogu kirjanditraditsiooni jooksul ei ole seal minu teada välja pakutud ühtki n-ö mänglevat või humoristlikku teemat ja võimalust – ometi on meil «aegade algusest» olnud Oskar Luts ja hulk teisi toredaid humoriste ning praegu Andrus Kivirähk, kelletaolist ühele kirjandusele vaid haruharva antakse.

Aga ei, ikka on kirjandite teemad tõsimeeles välja käidud, ikka on kirjutajatelt pigem oodatud surmigavaid heietusi surmtõsistel teemadel. Aga just kirjanduslikud teemad võiksid olla palju paindlikumalt vormistatud ja mänguruumi pakkuvad.

Miks ei võiks need klassikutele vahelduseks puudutada mõnd värsket kirjandusteost või -sündmust, teadmine, et selline teema on kirjanditeemade hulgas võimalik, teravdaks abiturientide tähelepanu nii uuema kirjanduse kui ka kirjandussündmuste suhtes.

Mis oleks ju hea? Ja miks ei võiks anda kirjutajatele võimalust vabaks improvisatsiooniks, pakkudeks teemaks järje kirjutamist näiteks mõnele eesti kirjaniku kanoniseeritud romaanile.

Tegelikkus on paraku üpris vastupidine, huumorist pole mõtet unistadagi ja kirjanditeemade hulgast on olnud juba pikemat aega taandumas kogu nn kirjanduslik teema, kuni see aeglane agoonia ongi saanud ettearvatud lõpu – tänavu ei olnud otseselt kirjanikule ja tema teostele osutavat teemat üldse enam.

Pealkirjana pakuti küll iiri vanasõna ja tsitaate Sokrateselt, Hegelilt ja Theodore Parkerilt, aga nende kõrval võinuks ju olla mõni tarkusetera puistaja meie oma kirjarahva hulgast, oleks vähemalt eesti autori nimi kõmisenud. Veel enam – oleks ehk inspireerinud kirjutajaid pikemalt sellel kirjanikul ja tema loomingul peatuma.

Tänavuste teemade loetelu tagant oli paraku hoopis tunda nende väljapakkujate hirmu ja vaata et veendumust, et värsked abituriendid ei ole suurt midagi lugenud ega suuda ka midagi väga konkreetset paberile panna.

Vähe sellest, et osa teemasid ei eeldanud kirjutajalt muud kui mõningast Eestis elamise kogemust, mis suuremal osal tõesti olemas on, nii et selle peale võib kindel olla, anti lisaks soovitusi, mismoodi vastaval teemal «arutlev kirjand» kirjutada ja kui see käib üle jõu või ei peaks õnnestuma, siis jäeti lahkelt veel võimalus «tõlgendada teemat ka mõnel muul moel». Oleks ju kindluse mõttes võinud pakkuda ka teatud hulga näiteid sellest «muust moest». Ja miks mitte tuua ära ka mõni «näidiskirjand».

Jah, emakeele ja kirjanduse tundide arvu on vähendatud, jah, ka mina olen kuulnud kurtmist, et noored ei taha enam ilukirjandust lugeda ja et ainuüksi sõnapaar «kohustuslik kirjandus» pidavat neis tekitama kui mitte sügavamaid tundeid, siis vähemalt vastumeelsust. Kui see tõesti nii on, siis oleks see ammu pidanud olema hoiatav signaal kogu meie ühiskonnale.

Siis tuleks kiiresti midagi radikaalsemat ette võtta, mitte latti lihtsalt võimalikult madalale lasta. Kirjanikkond on sellel teemal ka sõna võtnud, aga tundub, et n-ö otsustajate ringis kiidetakse olukord praegu pigem vaikides heaks, lüüakse käega: kes jõuab neid arvuti- ja muudest põnevatest maailmadest lummatud noori raamatu juurde lohistada.

Võib-olla eeldatakse koguni, et kohustused ei kuulu enam tänapäeva noore inimese ellu? Või siis nii, et hea küll, ei suuda lugeda kohustuslikku kirjandust, ei taha käia laulukooris, ei huvitu ühestki kooli ettevõtmisest, mis toimub väljaspool kooliaega, aga «päris elus», seal on hoopis teine asi?

Aga kuidas ja kustkohast tuleb sel juhul kohusetundlikkus sellesse «päris ellu»? Või tuleks hirmust kohustuste ees ja soovist ajaga kaasas käia ning noortele meeldida kohustusliku kirjanduse nimekiri ümber nimetada «keelatud kirjanduseks»» ja jagada raamatuid kaamerate ees, ainult väljavalituile, iidolitest žürii otsusel mõnes telesarjas, nt «Eesti otsib superstaarlugejat»?

Ei tea, aga tundub tõesti, et meie inimeste lugemuse, keele- ja kirjutamisoskuse üle otsustajad on alla andnud: kui õpilased ei suuda, ei viitsi ja ei oska, siis ei ole vajagi. Nagu kuuldavasti olevat olnud mõnes nõukaaegses õhtukoolis: natuke lalised – «hea», väljutad suust sooja õhku – «rahuldav».

Või ma eksin ja latt on hoopis ülikõrgel ning kirjanduslikku teemat peavad asjaomased kirjutajatele liiga lihtsaks? Sest karta on, et kirjanduslik teema oleks nii mõnegi valikut hoopis kergendanud.

Tõenäoliselt oleks vähemalt üks kirjandikirjutaja kümnest otsustanud just kirjandusliku teema kasuks ja kindlasti oleks see võinud olla eesti kirjandusest, miks mitte ka sellest, mis kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei seisa. Kivirähk seisab, aga Kivi, Kivastik, Kivisildnik – ainuüksi «Kiv-ga» algavad eesti kirjanikud pakuvad võimalust igale maitsele. Keegi ju ikka on midagi lugenud, eks ole?

Raamatuid ju ostetakse ja laenutatakse, ju satub neid ka noorte inimeste lähedusse? Ega kirjandust pea siis ainult vältima või kartma, seda võib ikka armastada ka. Või vähemalt aktsepteerida. Oma ammu ajamerre vajunud küpsuskirjandi kirjutamise ajast mäletan, et just need, kes eriti kõvad kirjutajad ei olnud, eelistasid kirjanduslikku teemat nn vabale teemale.

Oli midagi konkreetset, mitte kahtlast arutlemist (enamasti küll heietamist ja udutamist), kus oli oht teemast mööda kirjutada, mõõdutundetult vahutada või tol ajal muidugi ka ideoloogiliselt eksida. Ja igaüks oli noil muinasaegadel siiski midagi ikka lugenud ka.

Teine kord kirjutasin küpsuskirjandit siis, kui Eesti Ekspress pani teatud hulga kirjanikke koos abiturientidega kirjutama viimastega samadel tingimustel. Hiljem hindasid seda emakeeleõpetajad, kusjuures autor ei olnud neile teada, ja ma olin väga rahul, kui sain kõrgeima hinde – kõigil kirjanikel nii hästi ei läinud. Mis näitab, et ega see küpsuskirjandi kirjutamine tõesti väga lihtne ole. Oma mäletamist mööda ma kirjanduslikul teemal tookord küll ei kirjutanud.

Kuid tulles tagasi traditsiooni juurde – allakirjutanu arvates oleks võinud küpsuskirjand ka tulevikus ikka muutumatuna püsima jääda. No ei jookse kellelgi mööda külge maha ei ilukirjanduse lugemine ega ka selle analüüsimine ja kui ollakse ikka 12 aastat koolis käinud, siis saadakse sellega ka hakkama. Ja kui ei saada, siis ei olda haridust väärt, siis tuleb ennast veel harida või harimatuks arvata.

Inimese põhiline lugemus jääbki ju peamiselt noorusaega, hiljem ei ole selleks kohustust ega paljudel juhtudel ka soovi või aega. Ja lugeda tuleb ikka just ilukirjandust, mitte (ainult) ajakirjandust või memuaristikat, mis võib ju küll põnevam olla, sest inimest, kes oma mälestusi heietab, teatakse ja armastatakse, mis aga enamasti ei paku ilukirjanduslikku sõnamängu, ei arenda keelekasutust ega anna võimalust fantaasiale.

Minul oleks küll kahju põlvkonnast, kes lugemisest ilma jääb või, mis veel hullem, ilma jäetakse. Ja kelle kirjutamisoskus piirdub SMSide, Facebookide, Twitterite ja «arutlustega» mõnel antud kõikehõlmaval teemal. Aga mis see kahju aitab. Pigem tuleks noortele õpetada nõudlikkust iseenda vastu ja arendada neis kohusetunnet ja sõnaseadmise oskust. Kohustuslikus korras?