FOTO: Margus Ansu / montaaž

Kirjanik Valdur Mikita leiab, et meie oskamatus pidada dialoogi on tuumajaama küsimusest teinud usulise kuuluvuse näitaja. Tõepoolest, kuidas siis mõista inimest, kelle rahvuslik mälu koosneb peamiselt regilaulust, murdmaasuusatamisest ja aatomipommist?

Aatomik Eesti tuumajaama reaktoris on vaikselt müdistama hakanud. Tuumajaama ümber toimuvast mõttevahetusest on kujunemas samasugune rahvuslik narratiiv nagu fosforiidisõda, erastamine, krooni tulek ja minek, NATO, pronkssõdur, Euroopa Liit, vabadussammas, kinnisvaramulli lõhkemine ning Edgar Savisaare paranormaalne olemus.

Ühesõnaga – taas imbub kusagilt hinge ususõtta kistud inimese vihkamist. Ususõjas ei huvita kedagi, mis põhjustel keegi ühte või teist asja usub või kuidas inimene oma usuni on jõudnud – tähtis on olla poolt või vastu. Tarkus ei ole ususõjas voorus, ainus voorus on fanatism. Olukord, et vale usu pooldajate hulgas võib olla samuti tarku inimesi, on täiesti välistatud.

Ühiskonnas lihtsalt napib inimesi, kes suudaksid sünteesida mõlema poole seisukohti ning ehitaksid sildu eri poolte vahele. Eesti ühiskondlik mõte on ebatavaliselt tugevasti polariseerunud.

Ka suurem osa intellektuaalseid seisukohavõtte lähtub ikka klassikalisest binaarsest vastandusest, kuigi strukturalism olevat juba ammu ajaloo prügikasti vajunud. Eesti kohta see nähtavasti ei kehti. Binaarne tuumapärimus matab hinge.

Ususõda läheb enamasti üle vinduvaks sissisõjaks. Parim kutse dialoogile on vastase punkrisse heidetud granaat. Seejärel oodatakse, kuni tolm hajub. Midagi eriti ette ei võeta, molutatakse niisama kaevikus. Ja nii kuni järgmise fundamentalismiaktini. Peamine strateegia on vastase solvamine tema usutunnistuse pärast – see töötab alati.

XXI sajandi eesti ühiskonna kirjeldamiseks sobib kõige paremini sõjandusest laenatud militaarterminoloogia.

Eesti meenutab paljuski klassikalist hõimuühiskonda. Hõimuühiskonna alustala on usuline kuuluvus. Selline mentaliteet ei soodusta hõimuülese mõtteviisi teket. Usudogmadest on Eestis väga raske lahti öelda, kuna see on meie intellektuaalse enesemääratluse osa.

Diskussioon tuumajaama üle toodab tuhandete kaupa tuumaenergia pooldajaid ja vastaseid, kuid just see ongi koht, kus asjad hakkavad viltu kiskuma. Niisuguse diskussiooni varjatud eesmärk on selles, et inimene valiks poole ja määratleks oma usutunnistuse, ning seda protsessi veavad arvamusliidrite avalikud seisukohavõtud.

Tegelikult ei ole üldse oluline, kas inimene on tuumajaama pooldaja või vastane. Ei ole absoluutselt oluline, kas inimene pooldas pronkssõduri allesjätmist või äraviimist, kas ta oli juhtumisi euro pooldaja või vastane.

Selline seisukoht on iseenesest täiesti mõttetu. Loeb see, kas ühe või teise otsuse taga on kriitiline mass teadmisi, mingi mõtestatud väike maailm. Kui seda pole, jääme me edasi fundamentalistideks ja kisume Eesti ühte järjekordsesse väikesesse ususõtta. Eestit ei aita mitte usk, vaid teadmised. See ongi teadmispõhine ühiskond.

Tuumajaama kontekstis tähendaks see, et kusagilt ilmuksid arvamusliidreid, kes oleksid rõhutatult neutraalsed, toetaksid ühekorraga vastandlikke seisukohti või põhjendaksid veenvalt, miks selles küsimuses ei ole võimalik seisukohta võtta. Teatavasti iseloomustab nii väga rumalaid kui väga tarku inimesi see, et nad ei tea tihti vastuseid lihtsatele küsimustele.

See, mis tegelikult aitab ühiskonda edasi, on intellektuaalne kapatsiteet ühe või teise otsuse taga, kriitiline mass teadmisi, mis lõppkokkuvõttes muudab maailmas asju. Mõistlik on toetada otsuseid, kus seda vaimset kapitali on enam. See on parim, mida saame teha.

Praeguse arutelu kontekstis tähendaks see, et piisav hulk eksperte ja mõtlejaid võtaks tuumaküsimuses avalikult mitte-seisukoha – see tähendab varustaks meid eelkõige piisava alghariduse, ­uute vaatenurkade ja mõtlemisvõimega, mis oleks vaba primitiivsete binaarsete vastanduste («õige» ja «vale», «meie» ja «nemad») painest. Inimesi ei ole vaja viia missale, vaid koolipinki.

Ususõjas ei ole olemas kolmandat võimalust, on ainult õiged ja valed, võitjad ja kaotajad. Mis tähendab paraku ka seda, et iga vastuvõetud otsus lõhestab ühiskonda. Pronkssõdur viiakse minema, vabadussammas pannakse püsti ja paranormaalne Savisaar lendab jälle. Ja need, kes on õnnetuseks olnud «valel» poolel, lämbuvad vihast ning hall sissisõdalaste armee saab jälle täiendust.

Meie oskamatus dialoogi pidada kultiveerib geriljamentaliteeti ja see on minu arvates üks peamine põhjus, miks Eestis ei ole tekkinud kodanikuühiskonda. Mitte kusagil Euroopas ei ole riik rahvast kaugemal kui Eestis, sest mis sa ikka nii väga sõbraks tikud, kui läbirääkimiste peamiseks vormiks on muistse kombe kohaselt splindi väljatõmbamine.

Nii ongi Eestist ajapikku saanud omaette töllerdav ühiskond kusagil Euroopa ääremail, küll kingad viksitud ja puhas särk seljas, kuid pilk on masendavalt tühi. See on üks väga õnnetu ühiskond.

Selle muutmise võti on aga minu arusaamist mööda väga lähedal – võtkem aruka inimesena mõnes Eesti jaoks olulises küsimuses seisukoht, mis ühendab kahte peamist vastandlikku argumenti, ning me olemegi teinud esimese sammu ususõjast taandumise poole. Eesti ühiskond ei vaja binaarset tuumapärimust. Eesmärk peab olema suurem kui tuumajaam.

Alljärgnevalt osutaksin mõningatele Eesti ajaloo seisukohalt huvipakkuvatele faktidele. Eesti oli Nõukogude Liidu tuumavõimsuse arendamisel üks tähtsamaid strateegilisi piirkondi. Maailma võidurelvastumise jäljed toovad muu hulgas ka Eestisse. Selle eellugu läheb tagasi 1939. aastasse, mil Eesti ja Venemaa vahel sõlmiti kurikuulus baaside leping. Stalini isiklikul korraldusel rajati Paldiskisse mereväebaas.

Selle infrastruktuuri pinnal loodi 1960. aastate lõpul Tallinna külje alla Nõukogude Liidu tuumaallveelaevastiku väljaõppekeskus. Esimene tuumareaktor võimsusega 70 MW käivitati Eesti pinnal 10. aprillil 1968. Teine tuumareaktor võimsusega 90 MW käivitati Paldiskis 1983. aastal. Mõlemad reaktorid töötasid kuni laulva revolutsioonini ning seisati aastal 1989.

Selleks ajaks olid mõlemad reaktorid juba nii halvas seisus, et ei läbinud isegi Nõukogude tuumaohutuskontrolli.

Tuumareaktorite rajamine Eestisse oli Nõukogude militaarse mõtlemise järjekordne absurd, sest nende olemus oli puhtalt õppeotstarbeline. Paldiski väljaõppekeskuses olid Nõukogude tuumallveelaevade Echo ja Delta elusuuruses maketid.

Tegelikult olid need oma olemuselt õppestendid, kuid ilmselt mõne kõrgema ohvitseri geniaalse mõttevälgatuse tulemusena tehti need sedavõrd loomutruud, et selleks ehitati allveelaevamakettidesse täiesti reaalsed tuumareaktorid.

Seega töötas Eestis 80ndatel Pakri poolsaarel korraga kaks väikese võimsusega tuumajaama. Lisaks õppeklassidele seisid Paldiskis reidil ka reaalsete tuumalõhkepeadega varustatud allveelaevad.

Pärast Teist maailmasõda puudusid Nõukogude Liidus arvestatavad uraanileiukohad. Eesti pakkus NLi sõjatööstusele väga suurt huvi, sest Põhja-Eestis asuvad diktüoneemakilda varud oli tollal terves Nõukogude Liidus ainuke arvestatav uraaniressurss.

Jällegi Stalini otsesel käsul alustati 1947. aastal ülisalajast uraanimaagi kaevandamist ja rikastamist Sillamäel. Esimese NLi tuumapommi tootmiseks võidi kasutada Sillamäel toodetud uraani. Tegelikult kasutati seal küll plutooniumi, mis tekib tuumareaktorites, kuid reaktorite käivitamiseks vajalik uraan pärines mitmest uraanitehasest, teiste hulgas ka Sillamäelt.

Hiljem hakati Sillamäel uraani tootma Ungarist, Tšehhist ja mujalt Ida-Euroopa riikidest sisseveetud tooraine baasil, kuna kodumaine uraanimaak oli suhteliselt vaene ning selle rikastamine kallis ja ebaefektiivne.

Sillamäel toodeti üle 100 000 tonni uraani, mis moodustas enam kui viiendiku kogu Nõukogude impeeriumi loodud tuumavõimsusest. Uraanirikastustehase ehitamiseks kasutati algul peamiselt vange ning Venemaalt sissetoodud tööjõudu.

See tõi kaasa ka esimese ja ainukese radiatsioonikatastroofi Eesti pinnal – kaitsevahendite ja ohutusreeglite puudumise tõttu surid paljud neist töölistest mõne aasta jooksul ülemäärase kiirituse tõttu.

Kuid see oli alles väike osa Eesti pinnal asunud Nõukogude tuumaarsenalist. Sõjaajaloolased Mati Õun ja Jüri Pärn on välja rehkendanud, et Eesti pinnal asus 57 raketibaasi enam kui 1300 raketiga. Enamik neist olid küll õhutõrjes kasutatavad lühimaaraketid, mis polnud mõeldud tuumalõhkepeade kandmiseks.

Stardivalmis tuumarakette oli Eestis üheksas raketibaasis 36 tükki. Need olid võimsad megatonnise lõhkevõimsusega ballistilised R-12-tüüpi kaugmaaraketid lennukaugusega üle 2000 kilomeetri, millega oleks saanud maa pealt pühkida terve suurlinna.

Selleks need otseselt mõeldud olidki – Eestis asuvate rakettide kirbul olid mitmed Lääne-Euroopa «imperialistlikud» suurlinnad. Osa Eestisse paigaldatud kaugmaarakette kandis ka termotuumapomme (nn vesinikupomme).

Peale stardivalmis tuumarelvade asusid Eestis mitmes paigas veel märkimisväärsed tuumalõhkepeade varud, mida oleks vajadusel saanud kiiresti rakettide külge kinnitada. Näiteks paiknesid Tartus Raadi sõjaväelennuväljal bacfire-tüüpi raskepommitajad, millest igaüks võis kanda kuni kolme tuumalõhkepeaga varustatud tiibraketti.

Tiibrakettide angaare võib Raadi lennuväljal siiani uudistada, tuumalõhkepeade ladu asus küll Tartust veidi eemal Luunja metsades. Lühikest aega jõudis seda raskepommitusväe diviisi juhtida ka Tartu garnisoni ülem ning hilisem Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi president Džohhar Dudajev.

On vist ütlematagi selge, et selline pisike maanurk, kus juhtumisi asusid tuumaallveelaevad, raketikandjana kasutatavad raskepommitajad, tuumalõhkepeade laod, suur uraani rikastamise tehas ning lisaks veel võimsad Euroopa suurlinnu ähvardavad ballistilised kaugmaaraketid, ei jäänud märkamata ka pahadele imperialistidele.

Ei ole sugugi võimatu, et külma sõja hiilgeaegadel oli Eesti paik, kus võis olla kõige rohkem tuumavõimsust ühe elaniku kohta tervel maakeral. Eesti rahvas istus sõna otsese mõttes aatomi­pommi otsas nagu hirmuäratavatel Nõukogude karikatuuridel, kus küll murumütsiga eestlase asemel ratsutas pommi seljas enamasti Onu Sam.

Alles üsna hiljuti on avalikuks tulnud, et tuumasõja vallandumise korral oleks külma sõja aegse NATO plaanide kohaselt Eesti vastu suunatud ülivõimas tuumalöök eesmärgiga purustada ohtlik tuumaarsenal vaenlase tagalas, paralüseerida tihedalt mööda Läänemere rannikut paigutatud õhutõrjesüsteem ning puhastada nõnda tiibrakettide tee Venemaa keskossa.

Tuumasõja vallandumise puhul oleks eestlastel oma maiste tegevuste lõpetamiseks jäänud pool tundi – umbes nii kaua oleks aega võtnud tuumarakettide jõudmine Ameerikast Eestisse. Eesti vastu olid sihitud interkontinentaalsed Minuteman-tüüpi tuumaraketid purustusvõimsusega 1,2 megatonni.

Iga tuumaraketi plahvatusjõud vastanuks umbes 50-le Hiroshimale heidetud tuumapommile.
Sellise tuumaarsenali käitlemine ja käigushoidmine eeldas loomulikult ka lakkamatut radioaktiivse materjali transporti mööda Eesti raudteid. Eestimaa pinnal on liikunud tõenäoliselt kümneid tuhandeid konteinereid rikastatud uraanimaagi, kõikvõimalike tuumajäätmete ja tuumalõhkepeade komponentidega.

On ainult puhas ime, et kogu selle radioaktiivse materjali transpordi käigus ei juhtunud ühtegi märkimisväärset õnnetust. Viimane ohtlikke tuumajäätmeid vedanud rong sõitis läbi Tallinna 15. oktoobril 1994, lastiks Paldiski tuumareaktoritest demonteeritud kütusevardad.

Nii on Eesti omal kombel kokku puutunud kõigi tuumaajastu ohtude ja hirmudega alates uraanimaagi kaevandamisest kuni tuumakatastroofi likvideerimiseni (Tšernobõl). Isegi tuumajäätmete matmise probleem ei ole Eestile võõras: Paldiski reaktorite sarkofaagid valati nende ohtlikkuse tõttu betooni ja neid ei avata kokkuleppe kohaselt enne 50 aastat. Selleks ajaks peab Eestis olema valminud tuumajäätmete ladestamise hoidla.

Eestil on märkimisväärne koht maailma tuumaajastu sünniloo juures (NLi esimene aatomipomm sündis meie kuulsusrikkast diktüoneemakildast) ning mõnes mõttes märgistab ka selle lõppu, kuna Eesti Vabariigi sünd lõi esimese mõra raudsesse eesriidesse ja aitas omal moel kaasa maailma demilitariseerimisele. See aspekt aitab loodetavasti paremini katki hammustada seda pähklit, miks tavalise eesti inimese reaktsioon tuumajaama rajamisele on sedavõrd valulik.

Ratsionaalsed argumendid põrmustuvad lihtsalt vastu rahvuslikku mälu. Fukushima katastroof on lagedale tirinud tükikesi eesti inimese külma sõja aegsetest radioaktiivsetest mälestustest. Teiste sõnadega, tuumajaama võrdpilt ei ole eesti inimese jaoks mitte müdisev energiakatel, vaid aatomipomm.

Eesti jaoks oleks ehk parim variant toota mõistliku hinnaga tuumaelektrit n-ö rehepapi kombel – mõnes Soome tuumajaamas. Selleks tuleks lihtsalt jõuda kokkuleppele, kuidas suurendada näiteks Olkiluoto tuumajaama reaktorivõimsust. Kuid sõna «lihtsalt» on mõistagi ise paraja konksuga – miks peaks üks «perussuomalainen» rõõmust saunalakke hüppama, kui kuuleb, et Soome hakkab tootma tuumaelektrit ühe välisriigi tarbeks?

Kaugemas perspektiivis on aga üsna võimatu öelda, mida mõeldakse tuumaenergiast 10 või 20 aasta pärast. Eestis võime kaaluda asja nii- või teistpidi, kuid globaalne tuumaenergeetika areneb ikka edasi. Fakt on aga see, et väited tuumaenergia ohutusest ei veena enam kedagi.

Sellise sõnumi levitamine on nagu solgi viskamine vastu tuult. Peamine sõnum ei peaks olema mitte see, et tuumaenergia on ohutu, vaid see, et vajadusel tuleb see risk lihtsalt võtta. Väidet, et me oleme oma tuumajaama tükkhaaval bensiinijaamadest ja supermarketitest juba ammu välja ostnud, on inimesed tõenäoliselt nõus veidi põhjalikumalt kaaluma. Inimene ei saa olla suurem oma ökoloogilisest jalajäljest.

Praegune Eestisse tuumajaama rajamise plaan ei ole tegelikult sugugi esimene. 1960. aastatel kaalus Moskva tuumajaama ehitamist Võrtsjärve äärde koos hiiglasliku sõjaväelinnakuga. Sosnovõi Bor pidi esialgsete plaanide kohaselt kerkima Eesti südamesse. See ei jäänud ainult plaaniks paberile, vaid tuumajaama rajamiseks tehti ka konkreetseid uuringuid.

Toonased eesti akadeemikud seisid mõistagi sellele plaanile otsustavalt vastu. Oma panuse selle plaani saboteerimiseks andis ka noor Anto Raukas, esitades komisjonile «kallutatud» eksperthinnanguid tuumajaama rajamise võimatuse kohta. Pärast mõningaid vaidlusi lõid otsustajad käega ja tuumajaam viidi Peipsi taha ning sündis Sosnovõi Bor – Võrtsjärve tuumaprojekti Venemaa sugulane.

Võib ainult ette kujutada, milline oleks võinud välja näha Eesti kaart ja demograafiline situatsioon juhul, kui see plaan oleks realiseerunud. Minu arvates võiksid Anto Raukas ja Endel Lippmaa ­õigusega kanda uraanivana tiitlit.

Eesti suurim maavara on uraanimaak. Tõsi, selle kaevandamist ei kavanda lähiajal keegi ja võimalik, et seda ei tehta mitte kunagi. Kuid vaadates Eestile mastaapsemast ajaloolisest perspektiivist, on Eesti tõeline uraanivabariik.

Siit algas Nõukogude Liidu tuumaajastu ja siin see ka lõppes. Eesti seenemetsades sihtisid aastakümneid maa alla peidetud tuumaraketid Euroopa suurlinnu ja Eesti oli külma sõja ajal omakorda Ameerika võimsate ballistiliste rakettide sihtmärk.

Kui keegi võtaks vaevaks võidurelvastumise vaatevinklist kirjutada maailma ajalugu, siis tuleks seal pühendada üks peatükk ka Eestile, kuna just siin loodi tähelepanuväärne osa Nõukogude Liidu tuumavõimsusest. Eesti võinuks vabalt olla mõne James Bondi filmi jaoks kohane tegevuspaik.

Kogu selle mõttevahetuse essentsi võiks aga kokku võtta küsimusena: kuidas siis ikkagi mõista inimest, kelle rahvuslik mälu koosneb peamiselt regilaulust, murdmaasuusatamisest ja aatomipommist?