Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karmo Tüür: Katalooniat mitte Hispaaniat

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Karmo Tüür. | FOTO: Sander Ilvest

Kuhu nüüd siis koma panna? Kas me toetame Katalooniat või Hispaaniat? Enesemääramisõigust või territoriaalset terviklikkust? Ideaale või pragmaatilisust? Ning kes ütleb, kumb on kumb?

Mõlema poole toetamisel on oma karid, nii moraalsed kui ka ratsionaalsed. Ideaalses maailmas on igal rahval õigus omariiklusele. Pärismaailmas on igal riigil õigus kaitsta oma territoriaalset terviklikkust.

Loomuldasa eeldame, et iga omariiklust taotlev rahvakild on pehme ja karvane ja üleüldse meiesugune. Et kohe kindlasti saabub rippumatuse saavutamise järel seal alal ja piirkonnas laiemalt rahu ja leppimine ning liikumine helge homse poolde.

Vigased võrdlused

Enim levinud argument eestikeelses inforuumis on, et kui meie väärisime omariiklust, ahmides iga toetusavaldust, siis miks ei võiks me toetada endasarnaseid. Aga kes on öelnud, et Kataloonia (või minu poolest Lõuna-Sudaan, Šotimaa või Singapur) on meietaolised juhtumid?

Mitte mingil juhul ei väida ma, et need juhtumid on liiga erinevad, nii et neid ei saa võrrelda. Hüüatus «Neid asju ei saa ju võrrelda!» on üks retoorilisi võtteid, tapmaks arutelu. Vastupidi, võrrelda saab kõike, kasvõi jõudmaks järeldusele, et võrreldavad on neetult erinevad.

Kataloonia ei ole Hispaania okupeeritud territoorium, vaid Hispaania algosa selle riigi loomisest peale. Katalaanid pole (üldjoontes) rõhutud vähemus, kui jätta kõrvale Franco-aegsed repressioonid.

«Ärge kõigutage paati!»

Katalaanid on pigem jõukas seltskond, kes üritab enda küljest lahti raputada vaesemaid sugulasi. Iseseisvuse eestkõnelejad ei põlga selle eesmärgi saavutamiseks ära ka üsna kahtlaseid võtteid. Tõsi küll, Hispaania riigi kooshoidjad valivad vahendeid täpselt sama vähe, kasutades lisaks retoorilistele võtetele ka veel formaal-juriidilist raskekaalulist riikluse kaitsmise argumenti.

Hispaania riikliku terviklikkuse kaitsmise teeb samas aga raskeks see, et kaitsjad astuvad NSVL säilitamise eest kõnelejate retoorilistesse kingadesse. Gorbatšovlik «ärgem kõigutagem paati, milles ise istume» kõlab veel väga värskelt kõrvus.

Asjaolu, et mõlemad pooled süüdistavad teineteist soovimatuses minna läbirääkimistele, ei muuda olukorda karvavõrdki lihtsamaks. Madridi jäik ja rohmakas reageering omal paradoksaalsel moel parendab Barcelona nõrka esinemist, võimendades seni vähemuses olnud eraldumissoovi.

Universaalsed mõõdupuud

Igale jõule leidub alati vastujõud. See loodusteadustest tuttav põhimõte toimib ka suures poliitikas. Ühinev Euroopa ja globaliseeruv maailm käivitavad tasakaalustavaid protsesse. Jõudu saavad need hääled, kes räägivad eraldumise, sulgumise, enesekaitsmise vajadusest.

Šoti referendum, Brexit ja Kataloonias toimuv on ainult näivalt eri aedadest pärinevat viljad. End konservatiivsena määratleva rahvusluse tõus ja antielitaristlik populism pole mingid lapsikud kollid kapinurgas, mida saab üleoleva täiskasvanuliku «tõevalgusega» olematuks manada.

Neid lugusid tuleb veel ning ilmselt võib soovitada asjaolude hindamisel kasutada kahte mõõtkava: universaalset ja personaalset. Universaalne on lihtne: kas selle küsimuse lahenemine ühel või teisel moel aitab kaasa (regionaalse) stabiilsuse, sh julgeolekupildi paranemisele, kasvõi pikas perspektiivis? Personaalne ehk praegusel juhul Eesti-keskne: kas toimuv vastab meie rahvuslikele huvidele... aga need tuleks kõigepealt defineerida.

Ja lõpetuseks üks mitme muutujaga mõistatus: kas killustuvad riigid tähendavad tugevamat või nõrgemat Brüsselit?

Tagasi üles