Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Evelyn Sepp: tasuta asjade lubaduste udu

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Evelyn Sepp | FOTO: Viktor Burkivski

Päris abivajajaid on vaja tõesti aidata, aga teeme seda nii, et astume välja sellest «tasuta asjade» võlumaailma lõksust ja jätkem seekord valimata need, kes meile lihtsalt valetavad, kirjutab endine poliitik Evelyn Sepp.

Iga täiskasvanu mõistab – kuigi ilmselt vastumeelselt, et tasuta asju pole siiski olemas, sest nendega kaasnevad lõpuks kulud, mis tuleb kinni maksta ... meil. Neid teenuseid rahastatakse avaliku, see tähendab meie, maksumaksjate, ühise raha arvelt – olgu see siis riigi- või omavalitsuse eelarvest.

Seega kui keegi nõuab või lubab häälekalt kõigile võrdselt toetust või mingi kulu hüvitamist, siis tasub korra vaadata endast vasakule ja paremale ning küsida uuesti: kas tõesti tahan seda asja tasuta ja eriti veel siis, kui selle eest maksaksid need, kes ise kõige rohkem vajavad abi. Nii hädas olev naaber, invaliidist pensionär või paljulapseline, raskustega toime tulev pere ehk need, kes tegelikult vajavad meie hoolt, mitte võimalust meie eest maksta.

«Kõigile võrdselt»-mõttekäigu juured viivad harilikult ägedasse retoorikasse selle üle, kas tegu on maailmavaate küsimusega. Veel enam – lihtsustus kõlab lausa nii, et need head tahavad anda kõike ja kõigile tasuta, ja teised «halvad» tahavad kõik hea «tasuta» ära võtta.

Ent küsigem näiteks: kas on kedagi, kes saaks korraldada päris tasuta prügivedu? (Talgu korras? Prügi liiguks «minu soovil, havi käsul» valest kohast õigesse!?) Õige vastus on, et mõistagi ei saa.

Järelikult asja olemus on ikkagi universaalne, sõltumata niinimetatud maailmavaatest või partei lipust, mida selle vaidluse taustal lehvitatakse.

Kui midagi lubatakse tasuta kõigile ja selle põhjendus on, et kõik peavad olema võrdsed, mis on ju kena mõte, siis kas see asi on kõigile ühtmoodi väärtuslik või vajalik? Ja kas see on ikka kõigile «tasuta»?

Räägime kas või Tallinna ühistranspordist. Idee järgi on see kena «roheline» algatus, mis peaks inimesed panema loobuma oma autodest. Aga tegelikult? Autosid tuleb Tallinna ju aina juurde.

Samuti jätab ühistranspordi puhtus ja turvalisus mõnel suunal üha enam soovida. Või millal uuendati viimati liinivõrku peale lennujaama sutsaka? Mis sellest, et linn ise on aastakümnete jooksul palju muutunud, inimeste paiknemine, aktiivsus, töökohad ja vajadused on muutunud tundmatuseni. Lisaks on roolis tihti vähese suhtlemisoskuse või sõiduoskusega juhid. See-eest on teenus ju tasuta.

Küsime edasi, miks nii jälle ja ikka juhtub? Äkki selle pärast, et teenus ei ole ikkagi «tasuta», tegelikult on kulud suuremad kui soov sellele raha välja käia. Lühidalt, tasuta on vaid niivõrd, et keegi otsustas, kui palju ta on valmis sellele kulutama, aga unustas täpsustada, palju see «tasuta teenus» tegelikult maksab ja millised on vajadused-ootused. Asjadel on hind ja see on reaalne. Kui seda paratamatust hakatakse väänama, pole enam ka teenust ega rahulolu sellega.

Transpordivahendid on sellised, nagu need on, sest paremaks ja rohkemaks ei ole raha? Juhtide palgad on väikesed, motivatsioon mitte kõige kõrgem, sest rohkemaks pole raha? Paremaid või rohkem palgata raha ei ole? Koolitus on taas kulu. Sõiduvahendite turvalisuse  ja puhtuse tagamiseks lisakulusid teha ei saa, sest selleks ei ole raha? Uusi liine avada ei saa, sest pole ei sõiduvahendeid, inimesi nende hooldamisek, ega ka juhte, taas põhjusel, et selleks pole ka raha? Kõige selle tulemusena on aga väga palju neid linlasi, kelle sõiduvajadused ei kattu olemasolevate liinidega ja neil ei jäägi muud üle kui sõita oma transpordiga, aga see ei ole päris kindlasti tasuta.

Küsite ehk vastu, et pandagu siis aga raha juurde? Vastuseid on kaks: a)seda lisaraha pole kuskilt võtta või b)äkki on asjade korraldus lihtsalt liiga kohmakas, hämar, korruptiivne jne. Ja oleks päris hull lisada musta kasti veel rohkem vahendeid.

Kuna suuri asju ei saagi väga abivajaja keskselt korraldada, sest süsteem vajab ise kogu aeg juhtimist ja korraldamist ja hakkab elama oma elu, mis on juba kallis. Seda on vaja pidevalt juhtida, kontrollida, järele valvata, reguleerida, ümber reguleerida jne. See aga on bürokraatia, mis ajab meil kõigil harja punaseks, mis aga taas – on sellise «tasuta asjade» paratamatu kaasnähe ja teenusesse sisse kirjutatud.

Kogu selle asja juures on vaja üle rõhutada, et jah, on vaja aidata pärisabivajajaid, aga teeme seda nii, et astume välja sellest «tasuta asjade» võlumaailma lõksust ja jätkem seekord valimata need, kes meile lihtsalt valetavad. Senistele tasuta pakkumistele jõuavad peamiselt kohale aga ikka need, kes on teistest pisut tugevamad, kiiremad või nahaalsemad, mitte aga need, kelle jaoks on see abi ainus või viimane lootus. Nemad jäävad paratamatult sellest ilma, sest kõigile ju ei jätku neid «tasuta imesid» (tasuta haridus, tasuta raviteenus, tasuta lasteaiakoht jne).

Tagasi üles