Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mark Kantšukov: käitumusliku rahanduse maestro

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mark Kantšukov | FOTO: Tartu Ülikool

Kui mõnikord on väga raske selgitada Nobeli majandusauhinna võitja(te) panust majandusteadusse ning seda, milline on ühe või teise laureaadi uuringute praktiline väärtus, siis Richard H. Thaleri uurimistöö seletamisel sellist probleemi ei teki, kirjutab Tartu Ülikooli rahanduse õppejõud Mark Kantšukov.

Tõsisele finantshuvilisele oli Richard H. Thaleri nimi tuntud juba ammu enne selle nädala esmaspäeva, kuna Richard Thaler on olnud väga aktiivne meediapersoon: ta on väga populaarne esineja, finantsteemaliste telesaadete sagedane külaline, professor Thaler oli USA presidendi Barack Obama üks nõunikest, ta mängis ka režissöör Adam McKay 2015. aasta filmis «Suur vale» («Big short»), mis käsitles 2008.–2009. aasta ülemaailmset finantskriisi (seda mängufilmi sai vaadata ka Eesti kinodes). Professor Thaler on mitme populaarse bestselleri autor, nende hulgas on vast kõige tuntum kaasautorluses Cass R. Sunsteiniga kirjutatud raamat «Nudge». Eesti keelde võiks mõiste nudge olla tõlgitud kui müks (või müksatus) ning tegemist on ühe kesksema kontseptsiooniga Thaleri teadustöös. Thaler selgitab müksu kui keskkonna mingit omadust, mis muudab inimeste käitumist, kuid ei muuda ratsionaalselt käituvate inimeste käitumist. Reaalsuses võib müksuna käsitleda suhteliselt peent poliitikamuudatust, mis julgustab inimesi tegema nende huvides olevaid otsuseid.

Näitena võib tuua suhteliselt hiljutise muudatuse Suurbritannia pensionipoliitikas. Selleks et tõsta erasektori töötajate küllaltki madalat säästmismäära, volitas Suurbritannia valitsus tööandjaid kehtestama nn automaatse registreerumise skeemi 2012. aastal. See tähendas seda, et töötajad olid automaatselt liidetud ettevõtte pensioniskeemiga (koos vastavate mahaarvamistega töötajate palgast), kui just töötajad ise ei soovinud formaalselt ettevõtte pensioniskeemist väljuda. Sellist valitsuse tehtud muudatuse teoreetilist tagapõhja võiks selgitada sellega, et kuigi paljud inimesed soovivad säästa pensioni jaoks rohkem, kardavad nad, et tegemist on väga keeruliste ja paljude formaalsuste täitmist nõudvate otsustega. Automaatne registreerumine muudaks säästmise töötaja jaoks vaikimisi valikuks, mis võimaldaks neil lihtsamini saavutada seda, mida nad tahtsid saavutada, ning tõsta säästmise määrasid. 2012. aastal pensionipoliitikas tehtud muudatuse tulemusena kasvas Suurbritannias erasektori pensioniskeemide aktiivsete liikmete osakaal 2,7 miljonilt 7,7 miljonini 2016. aastal.

Thaler demonstreeris oma töödes, et investeerimisvalmidust mõjutavad erinevad tegurid, sealhulgas ka see, milline ilm on väljas, kas investor on näljane või mitte, kuidas täpselt investeering on kirjeldatud jmt. Oma vaatluste põhjal töötas Richard Thaler välja nn libertaristliku paternalismi (libertarian paternalism) strateegia – idee, mille kohaselt nii era- kui ka avaliku sektori institutsioonid saaksid mõjutada inimeste käitumist, samas austades inimeste vaba valikut. Libertaristliku paternalismi eesmärk oleks mõjutada tegema otsuseid, mille tulemusena otsustaja heaolu oleks parem võrreldes situatsiooniga, kus sellist paternalistlikku raamistikku ei eksisteeri.

Selliseid «müksatusi» on rakendanud ka paljude teiste riikide valitsused edendamaks inimeste säästmist või siis selliste otsuste tegemist, mis oleks inimestele endile kasulikud, olgugi et ise nad ei pruugi nii arvata. Neid müksatusi võime vaadelda ka ettevõtete ja teiste organisatsioonide tasandil, olgu nendeks supermarketid, lennujaamad või koolid.

Majandusteadlastele heidetakse aeg-ajalt ette, et nende koostatud mudelid ja teadusuuringute tulemused on teadusest kaugele inimesele raskesti mõistetavad, elukauged ning et majandusteaduslikud seisukohad ei võta arvesse inimese psühholoogiat, eelkõige asjaolu, et inimesed ei käitu alati ratsionaalselt, s.t nende otsused ei ole alati suunatud isikliku kasulikkuse maksimeerimiseks. Paljud mudelid kirjeldavad küll hästi ratsionaalsete majandusagentide (ehk otsustajate) käitumist, küll aga ei kõlba hästi reaalses maailmas aset leidvate seoste kirjeldamisel.

Viimastel aastakümnetel on järjest aktuaalsemaks ja populaarsemaks muutunud käitumusliku majanduse (behavioral economics) haru, mis uurib psühholoogiliste, sotsiaalsete, kognitiivsete ja emotsionaalsete tegurite mõju üksikisikute ja organisatsioonide langetatavatele otsustele. Paljudele Postimehe lugejatele on vast tuntud sellised nimed nagu Daniel Kahneman, Robert Shiller, Dan Ariely, sealjuures Kahnemani ja Shilleri puhul on tegemist nobelistidega.

Nobeli komitee tõi oma selgituses välja kolm valdkonda, milles R. H. Thaleri panus avaldus ning mille eest talle Nobeli majandusauhind anti: 1) süstemaatiliste kõrvalekallete ratsionaalsest käitumisest mõju majanduslikele otsustele, 2) enesekontrolli probleemid, mis takistavad majandusagentidel nende optimaalsete plaanide elluviimist (isegi juhul, kui selliseid plaane osatakse koostada) ning 3) sotsiaalsete eelistuste olulisus majanduslike otsuste langetamisel. Lisaks eelloetletule peab märkima, et Richard Thaler esitas oma uurimustes empiirilise tõenduse selle kohta, et individuaalsed psühholoogilised tegurid ei kao turul tegutsevate paljude majandusagentide vastastikusel koostoimel.

Kui proovida selgitada lihtsas keeles Thaleri olulisemaid saavutusi, siis võib muuhulgas välja tuua nn mõttelise arvepidamise (mental accounting) kontseptsiooni. Mõttelise arvepidamise tulemusena lahterdavad inimesed eri allikatest saadud sissetulekuid, mille tulemusena tarbimis- või investeerimisotsuste puhul keskendutakse üksikutele, aga mitte summaarsetele tulemitele. Selline sissetulekute lahterdamine aitab mõista, miks inimesed kulutavad kiiresti ja läbimõtlemata tulumaksutagastusena, sünnipäevakingitusena või loteriivõiduna saadud raha.

Thaler selgitas samuti ka omandi üleväärtustamise efekti (endwoment effect) – see seisneb selles, et inimesed hindavad mingit vara palju väärtuslikumaks siis, kui nad on selle vara omanikud, võrreldes sellega, kui neil see vara puudub. Omandi üleväärtustamise efekti abil on võimalik selgitada, miks inimesed ei saa pikema aja jooksul müüa nendele kuuluvat vara, olgu selleks kasutatud auto, maatükk või osalus ettevõttes.

Kokkuvõttes, Richard H. Thaleri teadustöö aitas ehitada omamoodi silla majandusteadusliku ja psühholoogiapõhise üksikisikute langetatud otsuste analüüsimiseks kasutatavate lähenemiste vahel. Thaler panustas käitumusliku rahandusteaduse ja majandusteaduse arengusse, mis on mõjutanud sügavalt nii majandusteaduse arengut kui ka majanduspoliitiliste otsuste kujundamist. Just sellepärast nimetatakse Richard Thalerit sageli käitumusliku rahanduse maestroks.

Tagasi üles