Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Carri Ginter: president peab saama valitud

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Carri Ginter. | FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Kui me ei taha mõne aasta pärast sama totakalt televiisorist presidendivalimise süsteemi põrumist vaadata, on aeg tegutseda, kirjutab vandeadvokaat ja Tartu Ülikooli Euroopa õiguse dotsent Carri Ginter, analüüsides pakutud muudatusi valimiste korras.

Kuigi Eesti Vabariik sai endale täpselt aasta tagasi justkui ime läbi hea, intelligentse ja kaasaegse presidendi, näitas valimiste protsess, et süsteemis on tõsine viga.

Riigikogu osutus kokkuleppevõimetuks. Valimiskogust sai poliitilise ülemängimise tallermaa. Mäng lõppes kasutus ja piinlikus patiseisus. Seejuures said «parimad» mängurid lõpptulemusena, nende enda vaatenurgast, hoopis pakutust kehvema kauba. Kavaluse asemel näitas ennast poliitiline lühinägelikkus. Põhiseaduse autorid sellist palagani ette ei näinud või olid nende ootused tulevikuinimeste isikuomaduste suhtes liialt optimistlikud. Veel praegugi vaatavad kolleegid lähiriikidest üsna tuhmi pilguga, kui neile seletada, et valimiskogus enim hääli saanud kandidaadist presidenti ei saanud, küll aga valis pärast seda presidendi riigikogu, kes esimesel korral presidenti valida ei suutnud.

Kui me ei taha mõne aasta pärast sama totakalt televiisorist süsteemi põrumist vaadata, on aeg tegutseda. Oktoobri alguses avalikuks tehtud ettepanekud põhiseaduse täiendamiseks kannavad märke õppimisvõimest. Sisuliselt soovitakse teha neli muudatust. Presidenti ei vali enam riigikogu. Valimisvoorude arvu valimiskogus suurendatakse viieni, presidendi ametiaega pikendatakse seitsmele aastale ja see piiratakse ühe ametiajaga senise kahe asemel.

Väljakäidud ettepanekud on loogilised ja suuresti põhjendatud. Presidendivalimiste riigikogu vooru ärajäämine on hea alguspunkt. Praeguste reeglite järgi peab presidendikandidaati toetama koosseisu kahekolmandikuline enamus. Seniseid riigikogu valimistulemusi arvestades on vajaliku häälteenamuse saavutamine sisuliselt võimatu. Ühiskonnas toimuv polariseerumine ja vaenumüür on suurenenud ja suureneb tõenäoliselt veelgi. Pöördvõrdelisena väheneb riigikogus edukate läbirääkimiste võimalus. Hea näide on kooseluseaduse ümber toimuv trall. Häälteenamuse saavutamiseks vajalikud tagatubade kokkulepped nõuaks paljudelt karme kompromisse oma väärtustega ja lubadusi, mida valijad heaks ei kiida. On loogiline see etapp vahele jätta.

Patiseisu võimalus välistatakse sellega, et viiendas hääletusvoorus osutub valituks kandidaat, kes saab enim poolthääli. Kuna omavalitsuste arv haldusreformi käigus vähenes, näeb eelnõu ette suurema arvu valijamehi omavalitsustest. Selliselt säilib senine tasakaal riigikogu liikmete ja valijameeste vahel. Kohene valimiste liikumine valimiskogusse ei marginaliseeri seejuures rahvalt mandaadi saanud riigikogu liikmete rolli protsessis. Kõik 101 riigikogu liiget kuuluvad valimiskokku ex officio. Kuna ülejäänud valimiskogu liikmed valitakse omakorda kohalikest omavalitsustest, tuuakse valimised sisuliselt rahvale oluliselt lähemale. Seaduse järgi ei saa valijameheks olla riigikogu liige. Niisiis see, et 2017 kohalikest valimistest ja kahe tooli seadusest võivad riigikogu liikmed kuuluda põhitööle lisaks ka kohalike omavalitsuste ridadesse, nende osakaalu valijakogus ei suurenda. Küll aga hakkavad nad volikogu liikmetena valijameeste valimisi mõjutama. Lühike pink või kaks tooli, selles on küsimus.

Teadvustada tuleb fakti, et valijamehe esitajaks on kohalik volikogu. Volikogusse kuuluvad lisaks Eesti kodanikele ka teised ELi kodanikud. Valimisõigus on aga ka 16-aastastel ja hallipassimeestel. See on lähim mõistlik punkt paljude soovitud presidendi otsevalimistele.

Korra tasuks veel läbi mõelda presidendikandidaadi esitamine. Praegu on kandidaadi esitamise õigus 21-l valimiskogu liikmel. Planeeritud 523 valijamehe korral võib esitatuks saada 24 erinevat kandidaati. Kui muudatuste eesmärk on protsessi lihtsustada ja aidata kaasa konsensuse saavutamisele, tuleks kaaluda kandidaadi esitamise lävendi mõningast tõstmist. 32se lävendi puhul oleks kandidaate maksimaalselt 16, mis oleks demokraatia seisukohalt usutavasti piisav.

Mõnevõrra sarnaselt õiguskantsleriga on presidendi roll Eestis olla põhiseaduse garant. See nõuab julgust astuda vastu ja vajadusel otsesesse vastasseisu riigikoguga. Nõrgema iseloomu korral on seda raske teha esimesel ametiajal, kuna uue ametiaja saamiseks tuleb (hetkel kehtiva korra järgi) olla riigikogu liikmete enamusele meelepärane. Vastuolu on süsteemi sisse programmeeritud. Valimiste viimisel valijameeste kogusse see probleem pigem lahtub. Ka parima tahtmise juures oleks viieaastase ametiaja jooksul raske pugeda selle ettearvamatu kooslusega kollektiivi enamusele. See julgustab presidenti käituma vastavalt oma südametunnistusele uue ametiaja pärast muretsemata. Niisiis ei ole uue seadusega presidendi ametiaja ümberkorraldamine enam hädavajalik. Teise ametiaja lubamine muutub samuti pigem maitseasjaks. Võimalik, et üks ja veidi pikem ametiaeg on motiveerivam ja tagab presidendi institutsiooni dünaamilisema arengu. Samuti väheneks võimalus näha teisel ametiajal väsinud ja tüdinud rahvaesindajat.

Seekord sai Eesti erakondadeülese presidendi juhuste kokkulangemise tõttu. Soov, et sama tulemus oleks võimalik ilma süsteemi kokku jooksutamata, on iseenesest noobel.

Tagasi üles