Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: hoolsus – väga hea, käitumine – eeskujulik

22
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
President Kersti Kaljulaid. | FOTO: Sille Annuk

Üks aasta on möödas päevast, mil president Kersti Kaljulaid andis riigikogu ees ametivande. Kui me täna otsekoheselt küsime, kas me sellist riigipead tahtsime, siis võiks ju vastata jaatavalt, kuigi õigem oleks öelda, et nii ei tasu küsimust püstitada. Põhiseadus annab Eesti presidendi tegevusruumile ühtaegu kitsa ja avara tähenduse – teisisõnu sõltub kõik sellest, kuidas valitud inimene ametikoha sisustab.

Oma ametisseastumise tseremoonial tunnustas Kersti Kaljulaid oma eelkäijaid, märkides, et igaüks neist on olnud suur oma ajas: «Lennart Meri Eestit läände viies, Arnold Rüütel Euroopat inimesteni tuues ja Toomas Hendrik Ilves Eestit küberilma saates.» Tabav kokkuvõte. Samas võiksime lisada, et Meri enda ettekujutus presidendi volitustest ületas seaduses antud piiri, Rüütlil nappis sõnumit või jäi ta kimbatusse selle sõnastamisega, Ilvese eraelu varjutas lõpuks tuntavalt ametitegevust.

Kersti Kaljulaidi kuvandit presidendina mõjutas kahtlemata ametisse saamine. Pole vale öelda, et ta määrati ametisse. Eesti ei olnud mullu põhiseaduslikus kriisis, küll aga näitasid erakonnad lugupidamatust põhiseaduse vastu ja paljastasid üksteise ülemängimise tuhinas presidendivalimise korra puudujäägid. On hea ja õige, et seda on asutud nüüd korrigeerima. Kersti Kaljulaidi kiituseks tuleb öelda, et ta ei lasknud sel, kahtlemata ebamugaval asjaolul, kujuneda presidentuuri painavaks taagaks.

Esimest ametiaastat, mis teatud määral ongi õppimise ja rolli sisseelamise aeg, võiks iseloomustada märksõnadega «püüdlik» ja «korralik». Kui riigipea aasta jooksul kordagi Postimehe karikatuurile ei satu, näitab see, et pole olnud märkimisväärseid kõrghetki, aga samas ka erilisi libastumisi. Kui president saaks tunnistuse, seisaks seal: «Kantud kooli autahvlile. Hoolsus – väga hea. Käitumine – eeskujulik.» Kõik viied, ka kehalises kasvatuses. Tubli! Aga täiesti viieline tunnistus on alati pisut igavavõitu.

Kersti Kaljulaid seadis üheks oma ametiaja eesmärgiks Eesti inimeste eneseusu ja -kindluse toetamise praegusel kiirete muutuste ajajärgul, ning ongi seda teinud «nõudliku sõnastajana», nagu ta avakõnes lubas. See, et väljenditest nagu «komberuum» või «sinimustvalge genofond» on kinni võetud, märgib, et rahvas on ta presidendina omaks võtnud. Iga sõna jälgitakse-arvustatakse tähelepanelikult, mõnda repliiki võetakse valuliselt.

Võib arvata, et teisel ametiaastal pannakse president senisest enam proovile kui riigielu tasakaalustaja, sest eelseisvad valimised suurendavad sisepoliitilisi pingeid. Välismaal on tal aga lihtsam pildile pääseda, sest ollakse juba teadlikumad Eestit esindavast säravast daamist.

Tagasi üles