Evelyn Kaldoja: ugriaktsendiga president printsessi ei mängi

President Kersti Kaljulaid Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui peaminister Jüri Ratase üleöö veerema saanud inglise keeles on tunda värskelt võetud tundide püüdlikku hääldust, siis president Kersti Kaljulaid räägib inglise keelt kogenud kasutaja ladususe ja äratuntavalt tugeva soomeugri aktsendiga.

Räägitakse, et Hispaania sotsist omaaegse NATO peasekretäri Javier Solana kõnekirjutajatel oli üks kindel sõnade kombinatsioon, mida nad vältida üritasid. «The allies will focus on…» («Liitlased keskenduvad…»), sest hispaanlase häälduses kõlas see pigem nagu «The aliens will fuck us all» («Tulnukad kepivad meid kõiki»).

Kuigi foneetiliselt kõlavad hispaania ja eesti keel mõnikord üllatavalt sarnaselt, meie presidendil sellist riskikombinatsiooni vähemalt siiani esinevat ei paista. Koos tema otse-asja-juurde esinemisstiiliga töötab see ugrinaise aktsent pigem kui osa spetsiifilisest kaubamärgist.

Ning iseenese teistele meelde jätmise ja oma kaubamärgi ehitamisega paistab Kaljulaid süstemaatiliselt tegelevat alates esimesest hetkest, kui jala Eesti riigipeana rahvusvahelisele püünele tõstis.

Üks esimesi püünesid oli traditsiooniliselt veebruaris toimunud Müncheni julgeolekukonverents. Sündmus, mille järel Donald Trumpi valimisest ehmunud Euroopa mõnevõrra kergendatumalt hingas, sest vastse administratsiooni esindajad asepresident Mike Pence ja kaitseminister James Mattis ning senati tippvabariiklased tõid status-quo-sõnumi.

Kaljulaidi kohustuslik kava tol üritusel seisnes teiste Balti riigipeade kõrval Pence’ile esitletud saamises ja ühel kõrvalsaali arutelul esinemises. Kuigi eesti rahvale märkamatult täpselt miinimumiga piirduda on sellistel üritustel hõlpsalt võimalik, andis vastne riigipea oma maksimumi.

Ta istus peaaegu kõigi arutelude ajal saalis ning sattus ka pilti, pidevalt küsides ja kommenteerides. Kui arutelupaneeli juht teda Euroopa riigi ametisoleva riigipeana ei tuvastanud, vaid palus anda mikrofoni «prouale sealt-ja-sealt reast», esitles Kaljulaid ise end rahulikult kui Eesti presidenti ja läks siis asja juurde. Ta andis intervjuusid mitmele mainekale väljaandele ja püüdis end ka kuluaarides võimalikult tuttavaks teha.

Leidus neid, kes kirtsutasid nina selle peale, et Kaljulaid oli pandud samasse arutelupaneeli pärast NSVLi lagunemist märksa teistsuguse ülemineku teinud Kasahstani ja Aserbaidžaani esindajatega. Aga jällegi: meie president täitis rolli virisemata ja väärikalt, viisakalt kaaspanelistide suhtes, kuid samas ka ilmselgelt teistsuguse sõnumiga kui nemad.

Sama kordus paar nädalat hiljem mõttekoja German Marshall Fund korraldatud Brüsseli foorumil. Eesti riigipea – seekord «pealava» esinejana – oli kohal ka teiste arutelude ajal, rääkis ja arutas – ilma ülelihvitud targutamiseta, tunnistades muu jutu sees näiteks praktilisi raskusi tõsiste terviseprobleemidega lapse emana.

Kui pika kogemuse ja väärika väljaandega Saksa kolleeg mulle möödunud kuul Tallinnas digitippkohtumise ajal Tallinnas helistas, oli ta täis vaimustust. Liidukantslerit saatev press oli kohtunud president Kaljulaidiga.

«Meil oli tunne, nagu peaks me kooli minema,» kiitis sakslane kokkusaamist, kus Eesti riigipea pidi neile e-riiki tutvustades muuseas argumenteerima ka natsipärandi tõttu äärmiselt tundlikku andmekaitse teemat. Tundus, et kui mitte päriselt ümber veendud, siis tõsiselt senises arvamuses kahtlema olid sakslased pandud küll.

Sotsiaalmeedialahingud pärast kolmanda õlle kellaaega ja rafineeritud nipsakused pole selle presidendi stiil. Aga kuigi eestlased on kümnendeid mõnuga vaadanud ka «Vapraid ja ilusaid», on «Õnne 13» meie tegelikul olekuga ehk siiski sarnasem.