Vastukaja: Ahto Lobjakas lugegu piiblit

Ahto Lobjakas koos naabri kassiga oma sauna ees. Foto: Liis Treimann / Postimees

Vastukaja Ahto Lobjaka arvamusloole «19. sajand on möödanik» (PM 6.10).

Vaadates, kuulates ja lugedes Ahto Lobjaka, Urmas Viilma, Arne Hiobi ja Annika Laatsi hiljutisi mõtteid, jääb ühise motiivina kõlama, et Jumal on halastav ja armastab kõiki inimesi.

On ju igati tore, et selline sõnum jõuab meedia vahendusel nii paljude inimesteni. Kuid Lobjakas läheb oma arutluses märksa kaugemale, süüdistades Urmas Viilmad silmakirjalikkuses ja uhkuses ning jõudes järelduseni, et Viilma on ülepea sobimatu oma ametinimetust kandma. Selle kinnituseks toob ta näiteid Saksa, Rootsi ja Soome kirikutest, kus on aegunud dogmad kõrvale heidetud ning käiakse ühte jalga progressiivse 21. sajandiga.

Loomulikult olen ma nõus, et mingites kultuurilistes, tehnilistes jms asjades võib ja peabki kirik ajaga sammu pidama. Ent kuidas on lood piiblist leitava sõnumiga, kas Jumala armastus tähendab, et meil pole mingeid piiranguid?

Kirjeldan siin lühidalt ilmselt ühe ka täiesti usukaugetele inimestele tuntud kirjakohas toimunut (Johannese evangeeliumi 8. peatükist). Kirjatundjad ja variserid tõid Jeesuse juurde abielurikkumiselt tabatud naise, kellele nõudsid surma. Jeesus ei hakanud vaidlema, vaid ütles lihtsalt: «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!» Et variseride südametunnistus neid süüdistas, jäidki kivid teele saatmata ja naine ellu.

Kõik olekski kena ja Ahto Lobjakaga (ning Annika Laatsi teleesinemisega) kooskõlas, ent järgneb veel üks väga oluline lause Jeesuselt: «Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!»

See lause paneb fookuse selles loos tasakaalu piibli üldise sõnumiga. Jah, Jumal on tõepoolest armastav, halastav ja andestav. Jah, ta armastab samasoolisi sama palju kui Urmas Viilmat või Ahto Lobjakat või mind või ükskõik keda teist. Kuid püha ja õiglasena ei saa ta pattu sallida.

Niisamuti ei saa end kristlikuna defineeriv kirik läbi sõrmede vaadata teadlikule jätkuvale patustamisele. Jah, selline õpetus võib aidata siin maailmas vähemalt ajutiselt paremini hakkama saada, ent see pole kristlus. Pelgalt armastusõpetus ei lahenda Jumala ja inimese eraldatuse probleemi, ei anna meile ei praeguseks eluks õnnistust ega aita igavesse ellu. Tõde on 21. sajandil endiselt sama mis esimesel, see ei muutu ajaga.

Paraku on kristlastelgi hulk kiusatusi, mille hulka võib kuuluda ka kiusatus eksponeerida end õilsa ja edumeelsena, jättes osa Kristuse õpetusest tagaplaanile. Õnneks on usutavasti enamik meie inimesi juba ammu aru saanud, et kaugeltki mitte kõik Saksamaa, Rootsi ja Soome arengud pole Eestile eeskujuks. Eks sealsed kirikujuhid teavad paremini, mis nende südametunnistuses toimub.

Loomulikult ei tohi samasoolised end ühiskonnas paariana tunda. Mina pole ka inimene, kes julgeks välistada igasuguse õigusliku regulatsiooni nendele eraldi seaduse kujul. Olgu selleks siis paarkonna tüüpi seadus (see Vabaerakonna algatatud diskussioon näib olevat kuidagi vaibunud) vms, mis praegust abielu mõistet ei riiva. Praegune, värdjana sündinud ja ainult segadust külvav kooseluseadus oleks parem tühistada. Kui minnakse vales suunas, siis ei tohi karta astuda sammu tagasi – seda mõtet väljendas «Suud puhtaks» saates väga kenasti Arne Hiob.

Ent tulles tagasi Urmas Viilma juurde: loomulikult võib ka tema vahel liiga emotsionaalseks minna, ent see pole põhjus süüdistada teda silmakirjalikkuses, uhkuses või ametisse sobimatuses. Tema vastutab Eesti Luterliku kiriku edastatava sõnumi eest ja aitäh talle, et ta teeb seda kindlameelselt ümbritsevatest tuultest ning vastaste kõrgelennulisest sõnakasutusest hoolimata.

Ahto Lobjakasele kui piiblit ilmselt lugenud ja haritud mehele soovitaks aga korra veel see raamat kätte võtta, alustades uuest testamendist. Kui Jumal kõnetab, võib ka Saulusest saada Paulus.

Ants Soosõrv, Tallinna Missio koguduse liige