Ivan Makarovi repliik: Kaljulaid tegi Putinit

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Ei ole suurt vahet, kas president Kersti Kaljulaid nimetas teda kritiseerinud Hannes Võrnot idioodiks või poetas lastele väiklaselt vastates «mis ta nimi nüüd oligi», ent selline käitumine ei ole riigipeale lihtsalt sobiv, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Möödunud neljapäevase Kanal 2 uudistesaate «Reporter» lõpus näidati lõiku Eesti presidendi kohtumisest Jüri kooli õpilastega õpetajate päeva puhul.

Vastates lapsesuu küsimusele, mis puudutas presidendi riietuse kohta kõlanud kriitikat, lausus Kersti Kaljulaid ülepingutatud mõttepausi järel ka seda: «…mis ta nimi nüüd oligi… Hannes Võrno». Ja siis väitis, et riietuse küsimustes on tema jaoks palju suurem autoriteet Anu Saagim. Kui «Reporter» näitas presidenti seda ütlemas, paistis ekraani paremas nurgas kiri: «Suur komöödiaõhtu kell 20.00». Kell oligi praktiliselt kaheksa.

Riigipea teab une pealt, kes on meie bravuuritar, aga Võrno koha pealt on tal mälulüngaks maskeeritud solvumine. See, kuidas suhtuda kuulsa poliitiku, telestaari, humoristi ja sõjaväelase arvamustesse, on siinjuures kaudse tähtsusega.

Läti riigipea võib küll mitte mäletada Võrno nime, Eesti presidendi puhul on see välistatud, eriti veel nii värske ja salvava kriitika puhul. Nii oma kriitikuid «paika panna» on võib-olla naiselik, kuid see ei ole presidendi tase.

Kuid veel kahetsusväärsem on see, et siinkohal joonistub välja üks mitte just meeldiv paralleel. 29 mail 2010, neli aastat pärast oma kriitiku Anna Politkovskaja mõrva, kohtus Venemaa president Vladimir Putin Peterburis heategevusliku õhtu «Väike prints» esinejate ja korraldajatega, ja kui tema vastas istunud presidendi  poliitika tulihingeline kriitik, legendaarne muusik ja poeet Juri Ševtšuk pöördus presidendi poole avaliku küsimusega, küsis Putin telekaamera jaoks poseerides vastu: «Aga kuidas teie nimi on, vabandust?».

Presidendi ülepingutatud silmakirjatsemist pilkasid kõik tolleks ajaks veel sõltumatud väljaanded ja kanalid. Leningradi riikliku julgeoleku komitee (KGB) osakond, kus töötas ka Putin, jälgis teisitimõtlejast rokkarit veel nõukogude ajal, «venelaste südametunnistus» Ševtšuk on aastaid föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) luubi all, ja niivõrd turvatud diktaator ei istu laua taha tundmatu inimesega.

Kõrgete poliitikute puhul pole suurt moraalset vahet, kas nad nimetavad oponenti idioodiks või poetavad lastele vastates «mis ta nimi nüüd oligi». See on kahe «leitnant Šmidti poja» ehk «Kuldvasikast» tuntud pisisulide Šura Balaganovi ja Mihhail Panikovski võte – kui nad saaki jagades riidu läksid, hakkasid nad alati tõuklema ja teineteiselt pärima «kes sa nihuke oled?».

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.