Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tiina Kaukvere: mille poolest ma sinust parem olen?

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tiina Kaukvere | FOTO: Liis Treimann

Kui kõik inimesed enne teiste arvustamist korra peeglisse vaataksid, kaoks tõenäoliselt mitu «suurt ühiskonda lõhestavat probleemi». Muuhulgas vajadus kaitsta mehe ja naise vahelist traditsioonilist abielu. Ilmselt on kirikul ja kooseluseaduse vastastel täiesti õigus ja see vajab tõesti kaitset. Aga mitte homode, vaid mehe ja naise enda eest.

Kui miski abielu või mehe ja naise partnerlust ohustab, siis on see mõtteviis, et minu arvamus on justkui parem kui teiste oma. Õigem kui minu partneril, kes peab hingama minuga samas rütmis – minu rütmis loomulikult.

Purunevatel abieludel, jõhkral perevägivallal ning lõhkises peres kasvavatel lastel pole enamasti seost homoseksuaalidega. Nende ühine nimetaja on sageli seesama mõtteviis, et ma olen inimesena kuidagi parem ja seetõttu on minu arvamus õigem. Suutmatusest aktsepteerida teist võrdsena, saavad alguse arusaamatused, tülid ja purunevad pered. Said alguse enne ja saavad alguse pärast kooseluseadust.

Kooseluseadus on ise hea näide ühiskondlikust peretülist, kus osapooled arvavad samamoodi, et nende arvamus on ülem, parem ja õigem. Selle asemel et inimesi lihtsalt aktsepteerida, sunnime «valesti arvajatele» peale oma «õiget arvamust». Täpselt samasuguse lõhe pärast lagunevad samal ajal meie endi perekonnad ning omavaheline vaen on vahel nii pime, et sellesse tiritakse ka ühine laps, kes sunnitakse poolt valima.

Sellesama lapse nägemus inimsuhetest täiskasvanuks saades on põhjus, miks on traditsiooniline pereelu ohus. Vahet pole, kas ta on üles kasvatatud teadmises, et mehed on mölakad või naised hoorad, fakt on, et inimesena ei suuda ta aktsepteerida teist võrdsena. Nii taastoodab end mõtteviis, et keegi on parem, samal ajal kui stabiilse suhte aluseks peaks olema võrdsus ja aktsepteerimine.

Minu jaoks on absoluutselt kõige eelduseks siin elus austus. Omavaheline austus. Sellega, et ma austan teise elusolendi arvamust ning aktsepteerin teda sellisena, nagu ta on, austan ma elu ennast kõigi tema eri paledega. Vahel on see inimlikult raske. Näiteks siis, kui kuulen mõnda lapsevanemat sarjamas homosid, endal kodus lõhkine pere. Või kui keegi räägib suure enesekindlusega endast kui normaalsusest, vastandudes teisele samasugusele inimesele, kes seda justkui pole.

Mina ei julge küll väita, et ma vastan mingile normile ning võõras inimene tänavalt seda ei tee. Aga kui ma end omakorda vastandan näiteks sellele katkise perega homopõlgurile, siis vastandan ma end ka elule, mille osa tema on.

Minu arvamus võib mulle jääda, aga austus üksteise suhtes peab jääma. Ja ma arvan, et sellest ka täiesti piisab, et ühiskonnana oma muredele lahendus leida.

Tagasi üles